Luna McNamara "Psyche ja Eros" pajatab vana head kreeka müüti kirejumalast, kes enda noolega pihta saab ning armub surelikku neidu. Mulle müütide ümber jutustamise trend meeldib, eriti nende, mille detaile ma ei mäleta. Seegi kuulub sääraste hulka.

Psyche on Mükeene kuninga tütar, kellele oraakel juba enne tema sündi ennustas, et ta alistab koletise, keda isegi jumalad kardavad. Eros on iidne kirejumal. Nende teed ristuvad, kui printsessi ilu võrreldakse Aphrodite omaga ning vihane jumalanna otsustab neiule needuse peale panna, kasutades selleks ühte Erose nooltest. Kirejumalal õnnestub enne selle teele saatmist iseend kriimustada, nii et koorem ühes kõrvuni armumisega langeb tema kaela.

McNamara ei piirdu Psyche ja Erosega, vaid seob romaaniga kõikvõimalikke killukesi erinevatest kreeka müütidest. Neiu on Mükeene printsess, Perseuse lapselaps, Atalanta õpilane, Agamemnoni vennatütar ja Iphigeneia kallis nõbu. Ta kohtub Achilleuse ja Patroklosega, kuuleb Trooja sõja algusest, külastab Prometheust, teeb tutvust allilma, Medusa ja Persephone'iga. Eros omakorda patseerib juba aegade algusest saati maal ringi, olles seotud igasuguste jumalate ja jumalannade armulugudega. Raamatu lõpus annab autor veidi aru, miks ta üht või teist asja varasemate versioonidega võrreldes muutis.

Kokku tuleb igatahes mõnus ja kaasahaarav tervik tulvil jumalate nägelusi, inimsuhete sasipuntraid, kangelastegusid ja katsumusi. Peategelaste lembelugu jääb veidi kõige muu varjugi. Mind kõnetas väga raamatu proloog, mis kõneleb kolme sorti armastusest - philia, agape ja eros. Need on siis meeldimine inimeste vahel, kes naudivad teineteise seltskonda, isetu armastus ning kirg. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!