Brandon Sanderson "Warbreaker" jutustab kahest õest, kes püüavad sõda ära hoida ning oma kuningriiki päästa, ja lisaks ühest jumalast, kes otsib oma jumalikkuse mõtet. Jätkan vaikselt Sandersoni fantaasiaromaanide läbi töötamist. See on üks neist, mida saab edukalt eraldiseisvana lugeda, aga samas täiendab ta ka Cosmere'i universumit.

Idris/Hallandren. Kui Idrise kuningas ei saada oma tütart naaberriigi jumal-kuningale naiseks, puhkeb pea kindlalt sõda. Vivenna on kasvanud vaimus, et hakkab seda tähtsat rolli täitma, kuid isa otsustab loovutada hoopis noorima tütre, kes on sirgunud vabalt, ilma suurte ootuste-lootusteta. Kui Siri Hallandreni sõidab, tekib vanemal õel identiteedikriis, kuna tema suur eesmärk on kadunud. Niisiis otsustab ta õeraasu päästa. Hallist ja harilikust kuningriigist tulnuna peavad mõlemad kibekiirelt kohanema kireva võõra kultuuriga. Hallandren pakatab nii võlukunstist kui ka saladustest.

"Warbreaker" tegeleb kolmele küsimusele vastamisega. Kuidas kohaneb Hallandreni kultuuriga Siri, kes sellest midagi ei tea? Kuidas kohaneb Vivenna, kes on aastaid valmistunud? Mida üldse Hallandreni kultuur ja selle jumalad endast kujutavad? Maailm saab pulkadeks lahti võetud, sest iga tegelane näitab seda erineva nurga alt. Haritud ja kombekas õde paisatakse slummi seikluste keskele, samas kui isepäine pesamuna peab laveerima õukonnapoliitikas. Mõlemad õpivad seejuures ennast paremini tundma ja tõdevad, et ükskõik, kuidas valmistuda, ikka on neid, kes su üle kavaldavad. Hallandreni valitsevad jumalad on inimesed, kes peale kangelaslikku surma on saanud teise võimaluse elada minevikust midagi mäletamata. Nad elavad külluses, täidavad ettenähtud päevakava, kujundavad poliitikat. Lightsong on ebatavaline jumal, kes ei oska jumalikkusest mõnu tunda, kuni pole jõudnud selle tuumani.

Loo võlu ja valu seisnevad mõlemad kõike katvas saladuselooris. Mõned peidetud motiivid küll ilmnevad varem, aga järk-järguliste paljastuste asemel ootab ees suurejooneline lõppvaatus. Paraku muutis see ülejäänud teose pikaks venimiseks, mida lugesin kaks nädalat. Kui vahepeal lugu veidi särtsu sisse sai, siis vaibus elevus järgmise peatüki alguses. Fookus libises pidevalt õdede avastustelt ja arengult tagasi maailma tutvustamisele. Iseenesest on Sandersoni järjekordne üllitis väga kihvt paik, kus võlukunst vajab värve ning hingust, mida sündides on igaühel üks, kuid nende juurde kogumisega saab erinevaid võimeid alates teravamast värvitajust kuni elutute objektide ellu äratamiseni. Tavaliselt mul ei ole midagi selle vastu, kui fantaasiamaailma pikalt-laialt tutvustatakse, aga selles raamatus hakkas igav, kui ikka ja jälle tegevuse asemel tegeleti seletamisega, kuidas võlukunsti peened detailid töötavad.

Kõige rohkem huvitas mind tegelane, kellele anti kõige vähem sõna ehk vana tuttav "The Stormlight Archives'ist", kelle tausta oli põnev tundma õppida. Kahjuks oli see suurema loo sisse laiali tilgutatud ja ei hoidnud huvi üleval. Samas kui Sanderson pöörduks tagasi sellesse maailma, siis loeksin ikka meeldeldi, kuna tüütu maailmaga tutvumine on seljatatud. Pealegi pean veel kord toonitama, et romaani lõpp oli vaimustav ning vaevalist teekonda väärt.