Taylor Jenkins Reid "Malibu tõuseb tuhast" jutustab vaheldumisi Nina Riva skandaalseimast suvepeost ning tema õdede-vendade sirgumisest kuulsusest isa huviorbiidist väljaspool. Olin väga põnevil, millist elamust romaan pakub, sest kirjaniku varasematest teostest meeldis mulle "Evelyn Hugo seitse abikaasat" nii väga, et olen seda juba kaks korda lugenud, ent "Daisy Jones & The Six" jättis külmaks.

1956-1983/27. august 1983, Malibu. Igal aastal augustikuus koguneb üheks õhtuks Nina Riva koju kirev seltskond - õed-vennad, nende sõbrad ja tuttavad, modellid, sporditähed, näitlejad, popstaarid ja muud tegelinskid. Oodatud on kõik, kes teavad, kus pidu toimub. Sel korral saabub külalisi rohkem kui kunagi varem ja hommikuks jääb peopaigast alles vaid tuhk ja tagajärjed. Kui olukord kontrolli alt väljub, on Rivadel käsil perekonnamured. Nina ei naudi peoperenaise rolli, tegeledes hiljutise lahkumineku hingehaavadega. Vennad Jay ja Hud, tõusev surfitšempion ja tema ihufotograaf, varjavad kumbki suuri saladusi, mis ähvardavad nende vahele mõra lüüa. Ka pesamuna Kit valmistub teistega midagi olulist jagama.

Taylor Jenkins Reidi maiuspalaks on skandaalid - kõigepealt skandaalne näitlejanna, seejärel skandaalne bänd, nüüd siis skandaalne pidu. "Malibu tõuseb tuhast" keerleb ühe päeva sündmuste ümber, põimides sellega osavalt mineviku. Lugu algab ühtlasi nii hetkest, kui Nina Riva peopäeva hommikul silmad lahti lööb kui ka mitukümmend aastat varem, mil tema ema kohtub tulevase abikaasa Mick Rivaga. Ööl, mis lõppeb maha põlenud majaga, juhtub nii mõndagi märkimisväärset, kuid raamatust jääb eelkõige kõlama Rivade perekonna lugu. Sellest leiab häda ja viletsust, hüljatust ja murtud südameid, aga ka kokkuhoidvust, ambitsioone ning armastust.

Kuulsa isa poolt hüljatud lapsed ning üksteise ees kuhjuvad saladused - kõik see kiskus kangesti seebiooperi poole, aga haripunkt polnud pooltki nii plahvatuslik kui võiks arvata. Teravaid elamusi otsivad noored Rivad lainetest, mitte üksteisega kraageldes. Huvitav oli ka see, kuidas romaan nooremat põlvkonda nende staariseisuses vanemast distantseeris. Ühine perekonnanimi küll avab mõne ukse, aga ei saa kuidagi öelda, et lapsed oleks sündinud kuldlusikas suus. 

Romaani sulgedes valdas tunne, nagu oleks ise Malibus ära käinud, sest olustik haaras niivõrd endasse. Varasemalt oli see mulle üks tundmatu maalapike kaugel Ameerikas, tuttav nimi Miley Cyruse laulust, mis ühtki pilti silme ette ei too. Reid tutvustab sündmuspaika kavalalt paari lehega enne sündmustiku algust, ehitab lava sakilise rannajoone ja põuaste mägede ning nende vahel jooksva kaherealise kiirteega. Ükshaaval lisanduvad majad ja tegelased lainelaudadel, nii et kui nüüd keegi peaks Malibut mainima, kangastub kirgas stseen.

Kokkuvõttes "Malibu tõuseb tuhast" meeldis mulle, nii et seis on 2:1 raamatute kasuks. Loodan, et varsti jõuan spordiskandaalideni, sest "Carrie Soto on tagasi" ootab riiulis.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!