David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast" viib 18. sajandi ebamugavates oludes ohtlikule mereretkele mõrvarlikel lainetel Ameerikate lõunatipu lähistel, kus asjad käest ära lähevad ning sünnib üks kurioosne laevahuku ja pääsemise lugu. Olen varem lugenud üht teist kirjaniku poolt unustusehõlmast välja sikutatud ajalookillukest džunglis ekslemisest - "Kadunud linn Z".

1740-1742, Portsmouth-Wageri saar-Rio Grande/Chiloé. Britid ja hispaanlased kraaklesid, kelle päralt on maailmamerede ülemvõim ja tulusad kaubateed. HMS Wager kuulus laevastikku, mis läks Inglismaalt teele salajase missiooniga seilata ümber Lõuna-Ameerika Vaiksesse ookeani ja kaaperdada hispaania aardelaevu. Iga meeskonnaliige lootis priisist osa saada, ka sundmunsterdatud ning teenitud puhkuselt kokku kraabitud veteranid ja invaliidid. Rikkusest unistamine muutis talutavaks pika retke kitsastes ja räpastes tingimustes, kus meremehi kimbutavad igasugu tõved, iseäranis skorbuut. Kui väärikamad mehed haigusele alla vandusid, tõusis Wageri kapteniks üks ambitsioonikamaid kujusid eskaadris, au ja kuulsust ihkav David Cheap. Laeval leidus ka kogenenumaid meresõitjaid, nagu kahurväelane Bulkeley, kuid tema täitis käsku, seades ebaloogilisi otsuseid kahtluse alla vaid oma päevikus. Samuti võttis retkest osa päris noori poisse, sealhulgas mitšman John Byron, kelle kogemus inspireeris tulevikus tema luuletajast pojapoega. Merereis oli ohtlik, eriti purjetamine ümber Hoorni neeme. Tormistes vetes jäi Wager teistest maha ning sõitis Patagoonia ranniku lähistel karile. Meeskond leidis end hüljatud saarekeselt, kus pääsesid võidule lahkhelid. Ellujäämisinstinkt juhtis mehi eri suundadesse, nii et pool aastat peale laevahukku ilmus mõnekuulise vahega kahe eri ookeani kaldal välja kaks armetut alust, üks viletsam kui teine. Üksikud pärale jõudnud mehed kartsid kodumaale naasmist, karme süüdistusi ja kohtumõistmist.

Olin kindel, et pärast Giuseppe Conte romaani "Südametud", ei suuda ükski laevalugu mind šokeerida, aga "Wager" tõestab, kuidas dokumentaaljutustus teeb silmad ette ükskõik millisele fiktsioonile. Nimelt maalib David Grann allikatele tuginedes meresõitu nii karmides toonides, et mul tekkis küsimus, miks üldse keegi tol ajal vee kohale julges ronida. Skorbuudihaigetest lugedes kaovad kõik kujutlused romantilisest purjetamisest. Raputab juba algus kuival maal, kus tuuakse välja, et laevad hakkasid otsast pehkima juba ehitamise ajal. Vaadates vanu kunstiteoseid majesteetlikest puitalustest, mida jagub ka raamatu vahele, ei taha pähe mahtuda, et sõidetakse pudihunnikul, mis reisi lõpuks lihtsalt koost laguneb. Teiseks kukutas lõua lahti, kuidas munsterdati mehi ja viidi invaliidid ning sandid lihtsalt merele surema. Pea aasta jagu laevatamise kirjeldusi võiks kiskuda igavaks, aga neid on just parasjagu, et näidata olusid, tutvustada tegelasi ning anda aimu merel toimivast käsureast. Iseäranis lummav on peatükk, mis viib noore mitšmaniga masti ronima. Lisaks saab näpuga kaardil järge ajada!

Nii tagakaas kui ka raamatu algus püstitavad paeluva intriigi kahest ellujäänute seltskonnast, kelle lood omavahel ei klapi, aga kuna teos kulgeb kronoloogilises järjekorras, siis ei asu lugeja tõde välja selgitama vaid teab sinna punkti jõudes, mis aset leidis, õigemini, millise pildi David Grann allikate abil kokku pani. Lõplikku tõde ei tea mitte keegi mitte kunagi. Kusjuures, laevahukk ja mäss ja mõrv kahvatusid mu silmis karmi mereretke kõrval. Kui karile sõitmisele ning vrakilt varude minema toimetamisele veel jagub mingit jumet, siis ülejäänud kahel teemal on sama palju liha luudel, kui kondikubudeks kahanenud meeskonnal. Üht-teist Wageri saarel juhtub, kuid kõleda maalapi meeleheide ja nälg jäid kogemata. Mehed küll surevad kui loogu, aga äärmusesse ei langeta, pole lokkavat kannibalismi. Rohkem jäi mulje, et pääsenutele piisas vetikate kraapimisest ning pidevalt ilmnes, et vrakilt saab veel mingit kraami päästa. Ju siis häbenesid hädalised kõike üles talletada või esines allikates liialt vasturääkivusi, et süvitsi minna. Põnevaimaks seigaks osutus hoopis loo helgeim osa, kohtumine merenomaadidega.