LXV ehk omadega rabas, vägevas, salapärases ja hapras

20:33


Romet Vaino "Rabatud" võtab kokku 9 aastat eneseavastamist ja rappa kiskuvat armastust. Raamat vääriks tutvustamist majesteetlikke aovalguses kümblevate või siis novembrikuises uhkes hallisuses tabatud rabapiltidega, aga iroonilisel kombel on fotod rabatud ja pealegi mu pildipangas pea sama kaua avaldamist oodanud kui raamat riiulis lugemist. Seepärast saigi novembris väljakutse teemaks "inimene ja loodus". Kõige rohkem seostub see sõnapaar just teostega, kus inimene loodusega üksi silmitsi seisab, nagu Krakaueri "Üksindusse" või Strayedi "Metsik".

Kuskil avaruses saavad kokku inimene ja loodus. Kõik liigne pudeneb maha ja alles jääb paljas hing.

2014-2023, Eestimaa sood ja rabad. Romet on omadega rabas, istub vaimselt kuskil sügavas mülkas, kus teda kimbutavad nii unetud ööd kui ka surmahirm. Aastatepikkuse otsingu tulemusena õnnestub leida vastumürk - hilisõhtused ja varahommikused eksirännakud looduse rüpes. Sealsetest mülgastest on palju lihtsam välja rabeleda. Omapäi uitamine loob võimaluse iseennast paremini tundma õppida ja elu müksab sarnaseid kogemusi ka teistele pakkuma.

"Rabatud" on kummalisel kombel samaaegselt nii laialivalguv kui ka sügavalt detailne. Nimelt ei ole raamat liigendatud peatükkideks kui sellisteks. Erinevaid mõtisklusi ja lookesi hoiab koos teemade kaupa kulgemine, kusjuures mõned mõtted ujuvad üha ikka ja jälle pinnale. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, pakub ajalootunde, õpetab rabal ja sool vahet tegema, toob muuhulgas esile, kuidas urbaniseerumisega on kaotsi läinud loodus kui sõber või tasakaalupaik, ning paneb mõtlema, mismoodi aastasadadega inimeste suhtumine rabasse ümber on kujunenud, samas kui tema olemus püsib muutumatuna. Oleme salapärase ürgmaastiku laudteedega taltsaks teinud. Kui ma kõiki end kõnetanud mõttekäike üles tahaks loetleda, peaksin üle poole raamatust siin ümber jutustama.

Inimene tuleb siis, kui tal on aega. Mitte siis, kui on õige aeg.

Südamesse poevad ka vahetud kogemused, nii ekstreemsemat sorti üksi uitamised kui ka kirjeldused matkajuhi ametist. Romet Vaino maalib harilikust nigelavõitu suusailmast, sulamisest ja jäätumisest, midagi erakordset. Oi, kuidas tahaks selliste silmadega maailma näha. Valem loodusega sügava suhte loomiseks on iseenesest lihtne, sisaldades külma ja vihma, armastust ja päikest, selga mööda voolavaid higiniresid, varvaste vahel lirtsuvat muda, parmudest puretud ihu. Ühesõnaga, läbi tuleb käia kõigest ja kogeda kõigi meeltega. Muide, kõige suuremat samastumist tundsin, kui juttu tuli novembrikuust, sest lehtedelt vastu vaatavad ilma ja meeleolu kirjeldused viisid otse neli aastat tagasi, kui toimus üks minu meeldejäävamaid matku, küll mitte rabas vaid Lääne-Eesti rannikujoont taga ajades.

Niiske novembrikuine õhk poeb kontidesse hoopis teistmoodi kui käre pakane.

Raamatu lugemisest on nüüd üle kuu aja möödas ja on paras tõdeda, et paljud kõnetanud mõtted on endiselt minuga. Eriti pani teos tähelepanu pöörama helimaastikele, otsima vaikust. Varem ei pannud ma tähele, kui kurdistav on kodumetsa kostuv liiklusmüra. "Rabatud" innustas looduses uitama, pakkus sügavat äratundmist ja pani imestama, kui paljude nurkade alt saab ühest maastikust kirjutada. Loe seda raamatut, et olla rabatud!

Maailm ei muutu avastaja jaoks väiksemaks, vaid hoopis suuremaks. Nagu ka pidev õppimine paneb meid tundma pigem rumala kui targana.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND