Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!