Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.