1984-peagi, Boston. Enamik 12-aastase Ada Sibeliuse päevadest möödub ülikoolilaboris isa varjutades, kus tüdruk harjutab näiteks keeruliste šifritega koodimurdmist. David Sibelius juhib väikest tiimi, kes töötab kirglikult tehisaru kallal. Ka tütar saab tööülesande - juturobotiga suhtlemise. David käitub kohati kummaliselt, nagu geeniused ikka, aga kui ta sõnagi ütlemata päevaks ära kaob, on kõigile selge, et midagi tõsist on lahti ning Ada maailm paisatakse segi. Esiteks peab ta kooli minema ning teiseks ilmneb, et isal on tütre ees saladused, kuid vastuste asemel on tal üksnes kodeeritud diskett.

Niisamuti nagu "Pikk ergas jõgi" pakub ka "Nähtamatu maailm" rohkelt emotsioone, suure müsteeriumi ja tublisti elu keerdkäike. Kogu kompotist kõige säravam on isa-tütre suhe. Romaan ei alga keeruka mõistatusega, vaid teeb armsaks tegelased. Saage tuttavaks - väike koduõppel Ada, kes uhkelt laboris töötab, isa antud ülesandeid ja salakirju lahendab ning oma ainsat vanemat jumaldab. David armastab ja toetab tütart iga ihurakuga, mis siis et ta veidi ekstsentriline on. Neil on oma väike idüll, mis diagnoosiga puruneb, kuid kui tuleb välja, et Ada ei teagi isa kohta kõike, siis minu sümpaatiat mehe vastu see ei kõigutanud. Kohe meenus vastukaaluks üks hiljuti loetud krimkadest, mis samuti kandis motiivi, kuidas tütar asub isast maha jäänud saladusi lahti harutama, kuid selles jäi puudu kõige olulisem - tegelaste suhtes kiindumuse tekitamine, et ma päriselt tunneks, kuidas nad oli sukk ja saabas ning suudaks leinata. "Nähtamatu maailm" paneb pisarad voolama.

Teiseks jääb meelde ühe terase tüdruku suureks sirgumise lugu, nutikus ja ind, mida ta näitab üles koduõppel olles, ning laveerimine tundmatuses, kui maast madalast matemaatilisi probleeme lahendanud piiga peab ühtäkki omaealistega suhtlema. Samal ajal kui ta üritab sulanduda kooliellu, hoiab Ada kümne küünega isast kinni, üritades näidata, et olukord on tegelikkusest etem. Südantlõhestava kurbuse kõrval säilivad kogu aeg lootus, armastus ja hoolimine. See ei ole romaan, mis haava rinda lööb ja siis seal surkima hakkab, et võimalikult palju haiget teha. Painama hakkavad hoopis küsimused, mis saabuvad siis, kui on liiga hilja. Väike Ada muundub detektiiviks, ent katked, mis lapsepõlvest mitu kümnendit tulevikku lubavad kiigata, näitavad, et müsteerium jääb temaga aastateks. Iga kübe, mis Davidi minevikust õnnestub välja kaevata, üllatab. Eriti nautisin, kuidas saladus mehele varju ei heitnud. 

Üldsegi mitte vähem põnev on romaani taust - tehisaru tillukesed lapsesammud kaheksakümnendatel, vestlused juturobot ELIXIRiga. Kokku saab loo võtta sama sõnaga, mis ilutseb tema sõsara kaanel - võimas. Kindlasti soovitan ja jään pikisilmi järgmise Liz Moore'i lugemist ootama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!