1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!