Tänapäev, Tōkyō. Sentarō valmistab pisikeses kondiitriäris oamoosiga koogikesi. Mees ei ole ameti suhtes kuigi kirgilik, kuid see oli ainus koht, kuhu ta pärast vanglast vabanemist sõbra toel võeti. Ühest päevast hakkab poes käima Tokue, vanaproua, kes pakub end tööle, kuni mees leebub ja ta hoolimata vanakese väändunud sõrmedest palkab. Naine õpetab Sentarō imelist oamoosi valmistama ja kokakunstist rõõmu tundma. Uue retseptiga hõrgutised tõmbavad rohkelt kundesid ligi, aga paraku on õnnehetk üürike, kuna Tokue minevik tuleb kollitama.

Jaapani kirjandus seostub mulle vaikselt kulgeva tegevuse, rohkete kirjelduste, eraklike peategelaste ja nukrusega. Esmajärjekorras ma selle järgi ei haara, aga mõni on ikka kätte sattunud. Ütlen julgelt, et kümnekonna loetud teose seast sai "Oamoos" kohe lemmikuks ja soovitakski just sellega varbake esmakordselt jaapani kirjanduse vetesse kasta. Selles on kõik eelmainitu olemas, samas kui üleliigne on välja roogitud ja kurbuse kõrval tõstab pead lootus. Kui mõni jaapanlane jätab peale lugemist segaduse, mida teos öelda tahtis, siis "Oamoos" on konkreetne ja kergelt jälgitav. Lisaks on siin imelised toidukirjeldused, kuigi oamoosi pean allergia tõttu vahele jätma.

Eelkõige räägib "Oamoos" eelarvamustest, sõpruse väest ja igihaljast küsimusest - kus peitub elu mõte. Raamat illustreerib suurepäraselt, kuidas hea loo jutustamiseks ei ole üldse palju vaja, ei tegelasi, sündmustikku ega lehekülgi. Enamik tegevusest koondub pisikesse ärisse, kus valmistatakse vaid ühte toodet, dorayakisid, oamoositäidisega pannkooke. Võõras keskkond paelus. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, oamoosi valmistamisest võiks lugema jäädagi, need kirjeldused haaravad endasse: kuidas Sentarō alguses odavat masstoodangut kasutab, kuidas mees Tokue kirglikku toimetamist kõrvalt jälgib, kuidas ka tema õpib hingega maiustusi tegema. Kokakunsti kõrvale tekib raamatus veel teine huvitav, seejuures ahastamapanev teema, mis avardab maailmapilti ja puudutab sügavalt hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!