Hannah Kaner "Godkiller" & "Sunbringer" viivad palgamõrtsuka, jumalaga köidetud aadlivõsu ning endise sõduri kannul seiklema põnevasse maailma, kus kuningas on kohutava sõja tagajärjel otsustanud jumalad keelustada. Mis seal salata, raamatud jäid silma oma kauni kujundusega, mistõttu lugema sukeldudes ei teadnud ma sisust midagi.

Middren. Jumalad sünnivad inimeste ihadest ning koguvad jõudu nende poole kummardamisest alates lihtsatest palvetest tohutute ohvriandideni. Kuningal on isiklik põhjus kõigevägevamaid vihata, mistõttu ta kuulutab kõik nendega seonduva ebaseaduslikuks ning maksab palgamõrtsukatele, et nood umbrohuna siin-seal tärkavaid jumalusi notiks. Kissen naudib oma tööd väga, kuni talt palub abi tüdruk, kes on mingil moel seotud valgete valede jumalaga. Naine ei saa sarvilist olendit maha lüüa, sest valitseb oht, et plika annaks samuti otsad. Vastused võivad peituda üksnes linnas, kust võib endiselt jumalaid leida, linnas, kust sõda alguse sai, Blenradenis. Sinna on kuningalt saadud salaülesandega teel ka Elogast, kannapöörde teinud rüütel, kes pärast sõda mõõga leivalabida vastu vahetas.

"Godkiller" viib tegelased otsirännakule, kus kõigil on erinev eesmärk, aga üks sihtpunkt. Ma ei ole tükk aega kohanud nii haaravat sissejuhatust kui selle raamatu oma. Elasin Kissenile esimesest peatükist saati kaasa ning lisandunud tegelased olid sama vaimustavad, eripalgelised, ekslikud ja vigased. Mind köitsid Inara-Skedi salapära, Kisseni valu ja Elo pühendumus. Tegelased tõesti särasid selles raamatus. Küll aga eelistaksin, kui tegevus pikemalt ühele keskenduks, mitte pidevalt ühe juurest teise juurde hüppaks. Peatükid jäävad küll põnevas kohas katki, aga kui kunagi tagasi selle tegelase juurde jõuame, on kriitiline hetk juba möödas. 

Sarja avaosana vaimustas romaan muidugi uue fantaasiamaailmaga, kus pärliks on erinevate jumalatega kohtumine. Leidub nii stseene, mis toovad silme ette Riivimaa Geralti, kui Kissen osavalt terariistu käsisteb, kui ka rahumeelsemaid kohtumisi. Kulg läbi Middreni on pigem aeglasevõitu, jättes maailmaga tutvumiseks ruumi ka järgmistes teostes.

Kui "Godkiller" keskendus tegelaste isiklikele muredele ja hõlmas palju koostööd, siis "Sunbringer" annab loole suurema kaalu, kuna nende tegutsemine ei mõjuta enam ainult neid ennast, vaid juba tervet riiki. Raske on öelda, kas eelistasin Lesscias või Talicias toimuvat, sest üks ärkas tegevuspaigana lehtedelt ellu, teises pistis mu lemmiktegelane  järjest ohtudega rinda. Kangelased on laiali pillutud ning püüdlevad oma piiratud teadmistega erinevate eesmärkide poole, mis andis romaanile veidi piltmõistatuse tunde. Lõpus joonistub mõnusalt välja, mis tegelikult toimub ehk millega tuleb tulevikus jõudu katsuda. Jään kolmandat raamatut ootama!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatute eest!