Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!