Lugesin eelmist osa pea 4 aastat tagasi, mistõttu detailid olid ammu meelest läinud. Meenus, kuidas olin kimpus poliitiliste intriigide ja tegelaste hulgaga, aga selles raamatus neid hädasid polnud. Segane on ainult esimene peatükk, kus kohtume uue kangelanna, vibuga osava näitsiku Milvaga. Edasi läks lepase reega, fookuses Geralt, kes rühib läbi mitme kuningriigi kindla sihiga Ciri leida. Üksnes rännakule romaan siiski ei keskendu, mõned kõrvalepõiked muudesse maanurkadesse tulevad ka ette. Erinevalt nõidurist teab lugeja, kus on Ciri ja millega tegeleb. Lisaks saab osaleda võlurite uue salajase nõukogu istungitel.

"Tuleproov" ei tõsta esile paiku, kust teekond läbi viib, vaid kirjut reisiseltskonda. Nõiduri ümber koguneb äge tegelastepagas: ei tea kust ilmub välja vana hea Tulikas, juba mainitud Milva, vahva päkapikkude bande, kel seltsiks kive jagav härjapõlvlane ning mu uus lemmik, ürdilehaga Regis. Retkel tuleb ette erinevaid katsumusi, tuleproove, kus vaja jõudu ja nutti. Koletiste nottimiseks aega pole, sest mõõgaga vehkivate inimestega jagub küllalt tegemist.

Kõige rohkem rabas "Tuleproov" mind sellega, kui palju jagus juhtumistesse huumorit. Ma ei mäleta, et varasemad raamatud niimoodi itsitama oleks ajanud. Näiteks rüütliks löömine loo lõpus, geniaalne! Loodan, et järgmist raamatut ei pea sama kaua ootama.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!