Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.
1990ndad, Põhja-Iirimaa. Kui Séamas oli viieaastane, suri tema ema vähki ning siiani on perekonna anekdoodiks see, kuidas väike poiss olukorda adumata matusel ringi käis ja küsis: “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?“. Hiljem kohanesid Séamas ning ta 10 õde-venda emata eluga, kodus seati sisse suured-keskmised-väikesed hierarhia ning kõik kasvasid suureks. Kaotus jääb neid siiski saatma.
Hoolimata sellest, et raamat algas surmaga, oli see toonilt tohutult elujaatav ja ajas korduvalt kõva häälega naerma. O’Reilly ei keskendu kaotusele, vaid sellele, mis jääb alles - armastusele ja perekonnale. Ta viib otse suurpere kaootilise elu keskmesse, kulgedes hüplikult erinevate seikade vahel. Kohati on autor erakordselt aval, kohati jätab lugejaga distantsi. Ootasin rohkem raskusi, aga isa ja majapidajanna abiga paistab lastekarja kasvatamine kui käkitegu.
Teos ei ole kuigi paks ning 10 õde-venda selgeks ei saa. Mõnest on rohkem juttu, teisest vähem, Séamas otsib kokku mälestusi oma emast, räägib kangelaslikust isast ja meeldejäävamatest seikadest lapsepõlvest - kuidas nooremate laste elu vanematest erines, milline oli suhtumine nii suurde peresse, kuidas meedia nende vastu huvi tundis, kuidas minibussi ja haagisega Hispaaniasse sõideti. Taustalt leiab veel 90te Põhja-Iirimaa, IRA pommid, teekontrollid, sest perekond elab sõna otseses mõttes Iiri ja Põhja-Iiri piiri peal. Kokkuvõttes oli tore tohuvabohu!
Aitäh, Argo kirjastus, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar