Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!