Margus Kalam "Minu Aasia saared. Kolm pühvlit ja kaks hobust" ühendab kaugete maadega tutvumise ning armumise eksootilisse indoneeslannasse. Autor on teadagi suur Aasia fänn. Kahjuks on mul "Minu Aasia" lugemata, aga kuulasin mehe esinemist kuskil podcastis ja sellest saati on tema raamat mu radaril olnud, aga näe, alustasin hoopis saarte raamatuga.

2019-2023, Indoneesia, Tai, Türgi ja Hongkong. Margus on nagu ikka Aasias rändamas, kui ta kohtub Balil ühes baaris ühe tütarlapsega, kellega tekib klapp. Mees on võlutud, kui mitte öelda ära tehtud. Neiuga suhtlemine jääb saatma ta põnevaid retki teistele saartele, kuid midagi on mäda. Mingitel teemadel pole tüdruk nõus vestlema, näiteks kuidas ta suudab endale korterit lubada, kui tööl ei käi. Punaseid lipukesi lehvib palju, kuid Margus rehmab neile käega ja viib naise Taise reisile. Mees on juba valmis teda kosima, aga siis...

"Minu Aasia saared" pakub armastust, saladusi, draamat, muhedat juttu, reisimuljeid, kultuuride avastamist. Ma ei valinud antud teost järgmiseks teadlikult selle järgi, et sarnaselt eelmisele ("Viimane päikesetõus") toimub ka tolle tegevus Indoneesias, mitte küll Jaava saarel, vaid Balil, Sumbal ja Timoril. Oli suur äratundmine, kui jälle üks suur suitsetamine pihta hakkas. Keskkond on siiski erinev, sest ülikoolilinna asemel seikleb autor väikestes külades ja keset loodust. Millegipärast rõhutatakse vähemalt kolm korda, et Aasias on tualettpoti asemel auk maas, aga see selleks. Margus otsib avastamata pärleid, õpib kohalikke tundma ja tarnib käsitööd, lastes lugejal kõigest osa saada. Ta on oma seiklusi ka filminud, aga kuidas sa paned videot raamatusse? QR-koodiga muidugi! Nii annab raamat huvitavatele festivalidele ja tseremooniatele juurde pildi, värvid ning helid, ainult lõhnad jäävad puudu.

Meelde jääb sellest raamatust põhiliselt uskumatu armastuslugu. Sellist seebiooperit minu-sarjast küll ei oodanud. Aina keerasin lehti ja imestasin toimuva üle. Lõunamaa kaunitar jääbki salapäraseks, sest kahjuks pole temast ühtki pilti.

Lugu kulgeb igatahes ladusalt, kohaliku kultuuri kohta õpib üht koma teist ning igav ei hakka hetkekski. Kiidan ja soovitan!