Enne lugemist olin üsna põnevil, sest Trans-Siberi raudtee on mul aastaid mõtteis mõlkunud. Tahaks seda avarust oma nahal kogeda. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus kirjeldused, aknast avanevad vaated, linnade võrdlused, päevade pikkused peatused. Eriti nautisin lõike, mis kaasnesid iga lahkumisega ning kirjeldasid seda, mis jääb maha. Neist jäi meelde, kuidas iga linn lõppes sellega, et keset põldu oli üksik kõrge korterelamu. Igatahes tundub päevi kestev rongireis läbi Siberi endiselt huvitav ja kui Venemaa kunagi normaalseks peaks hakkama, siis ma ikkagi tahaks selle ette võtta. Ühe tegelase vanust ja sünniaastat kasutades arvutasin, et tegevus võiks toimuda 1986. aastal ning põnev oleks näha, mis on vahepealsete aastatega muutunud. Kipun arvama, et mitte eriti palju. Muide, teoses mainitakse korra Eestit ka.