Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!