Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.
1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.
"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.
Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.
Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.
Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!
Aitäh, Koolibri, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar