1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.
Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.
"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.
Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!
Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar