Superkontinent Roshar. Iidsed rüütliordud, mida inimkonna reetmise tõttu põlatakse, on taas tekkimas. Vastumeelsus kaob kiirelt, kuna nende vanad vaenlased tõstavad samuti pead tuues kaasa seninägematud ohud, nagu vales suunas puhuv torm, mis külvab katastroofi. Kuigi kogu manner on kohastunud tugevateks marudeks, siis rabab see neid ootamatult, hävitades terveid ökosüsteeme. Killustunud rahvad peavad ühiste vaenlaste vastu jõud ühendama, aga kuidas usaldada naabreid, kes varem olid varmad sulle nuga selga lööma. Ühestki inimesest ei saa üleöö kangelast. Suur vastutus ja suured teod jätavad hinge jälje. Lisaks kogu inimkonna saatuse eest võitlemisele, on igaühel endiselt isiklikud mured. See on ikka see sama tüdruk, kes pole minevikuga rahu teinud; poiss, kes tahab isa heakskiitu ja leinab oma venda; mees, kes tuli läbi tulest ja veest, olles valmis kõike oma teel hävitama; naine, kes reetis oma sõbrad, tahtes orjastatud rassi ahelatest päästa.

"Edgedancer" jutustab ühest kõrvaltegelast sarja teisest romaanist ("Words of Radiance"). Õigupoolest algab raamat täpselt sama peatükiga ja ülejäänud tegevus jääb ajaliselt teise ning kolmanda romaani vahele. Loos seikleb Lift, tüdruk, kes ei suuda paigal püsida ja kui tundub, et elu muutub liiga stabiilseks, läheb ta teravusi otsima. Mulle meeldis ta esimesest silmapilgust ning teda oli raske unustada, kuna jäärapäine ning muretu suhtumisega plika erineb kõigist teistest tegelastest. Seetõttu rõõmustasin väga, et Sanderson ühele tema seiklusele eraldi raamatu pühendas.

Pärast meenutust, kuidas Lift kambaga Aziri paleesse hiilib ja endale elu lõpuni kõhutäie ning koha õukonnas garanteerib, hakkab tüdrukul kiirelt igav ning ta laseb mugava elu eest jalga. Ta ei suundu lihtsalt seiklusi otsima, vaid jälitab sünget hukkajat, kelle küüsist ta napilt välja libises. Mees jahib neid, kel ilmnevad võimed nagu iidsete rüütliordude liikmetel. Lift, kes sobiks Edgedancerite ordusse, suudab keerulistest olukordadest välja libiseda ning asjadele elu sisse puhuda, aga temaga on midagi teisiti võrreldes kõigi teiste uute rüütlitega. Hukkaja järgmine sihtkoht on Yeddaw, majesteetlik maapinda lõigatud linn. Sinna Lift suundubki, tundes kohustust saak esimesena leida, et teda kaitsta.

"Oathbringer" annab lõpuks loole kindla fookuse - inimkond vajab ühendamist ühise vaenlase vastu. Tehakse ettevalmistusi, millest suur osa on teiste monarhide veenmine, et maailmalõpp on käes, ja lüüakse lahingut. Selles osas langeb rambivalgus Dalinarile, kes ei olnud minevikus sugugi meeldiv tüüp. Tema peatükid ei köitnud mind üldse. Tagasivaadetes on ohtralt lahinguid, aga pinget ei ole, kui tead, et tegelane elab karmi tapluse üle. Eelistasin lugeda Shallanist ning üks põnevamaid hetki oli käik Shadesmari, mis paljastas uue avastamata maailma teistsuguste reeglitega. Kõige kummalisem looliin sisaldas vihjeid armukolmnurgale, aga tundus, et kirjanik mõtles selle osas ümber, sest see lahenes puhtalt.

Kui esimeses kahes romaanis on täpselt parajalt tegelasi, siis kolmandast lisandub neid, keda jälgitakse, mis venitas tegevuse välja. Sanderson ei ole GRRM, kes silma pilgutamata neid maha notib (mitte, et see aitaks Martinil otsi kokku tõmmata). Tähtsaid tegelasi on surma saanud küll, aga tegevus liigub ilma pikema järelmõjuta üllatavalt kiiresti edasi. Raamatus toimunud mõrva näiteks hakati küll uurima, aga muud looliinid vajasid rohkem tähelepanu ja see vajus lihtsalt tagaplaanile. Lisaks tegelaste hulgale annavad raamatule mahtu rahulikud argielu kirjeldavad peatükid, mida väga nautisin. Kui mõne teise kirjaniku puhul saad kindel olla, et vaiksest hetkest saab kiirelt märul, siis Sanderson lubab tegelastel puhata ning näitab seda ka lugejale. Madin tuleb siis, kui on õige aeg.

"Dawnshard" räägib aarderetkest, avardades järjekordset Roshari tundmatut nurka ja tegelasi - Aimia, Akinah, Sleepless, larkin Chiri-Chiri ja Rysn, tuttav Thayleni kaupmees romaani kõrvalpeatükkidest. Sandersoni tegelastepagas on kirju ning mind haaras, kuidas jalust halvatud naine tema maailmas toimetab. Ka müstiline Akinah ning eelmine ekspeditsioon, mille kõik liikmed hukkusid, käis põhiromaanist läbi, tekitades huvi saare saladuste vastu. Kui teine lühiromaan oli lõbusa alatooniga, siis "Dawnshard" on tõsisem, isegi raskelt hoomatavam, kuna ma ei ole kogu Cosmere'i universumiga tutvunud. Sellegipoolest olen põnevil, mis sellest teemast edasi saab.

"Rhythm of War" tegevuse võtab hästi kokku see lause raamatust: "Mental wounds were difficult, and healing depended greatly on the individual.", kuna teos näitab iga nurga alt vaimseid häireid. On tegelasi, kel väljendub eri moel PTSD, on vanadusnõtrust, on depressiooni musta auku langemist, on lõhestunud isiksusehäire. Vaimsed mured ei hooli, kas tegu on Alethi sõduri, iidsete lauljate või Spreniga. Kõik seisavad sama mure ees - mida teha, kui pole peas kõik korras? Aeg-ajalt tundsin, et kirjanik peab mind ka nõtraks, sest selles romaanis oli nii palju kordamist - meenutamist eelmiste raamatute või selle sama (!) tegevust. Kusjuures mõnda asja meenutati suisa mitu korda. Kohati lugu venis ja venis ja ma ei suutnud lõppu ära oodata, aga kohati olin põnevil tahtes, et raamat kestaks igavesti. Tundsin ometi kord tegelaste pärast hirmu. Ma ei tea, kas mind valdas esimesi raamatuid lugedes mingi ahvivaimustus, aga nende juures ei häirinud miski.