Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!