Brandon Sanderson "The Way of Kings" (Part One & Part Two) ja "Words of Radiance" (Part One & Part Two) on kaks esimest romaani sarjas "The Stormlight Archive", mis räägib maailmast, kus võimsad tormid üle kivise maa pühivad. Olen kaua tahtnud mõnda eepilist fantaasiasarja ette võtta ning samamoodi olen pikalt tahtnud midagi Sandersonilt lugeda. "The Stormlight Archive" teeb linnukese mõlemasse kasti, lubades tõeliselt vägevat lugu. Kümnest planeeritud romaanist on ilmunud neli, kõik üle 1000 lehekülje, mistõttu nad on välja antud kahe köitena.
Superkontinent Roshar. Kogu maailm on kohastunud eluks tormidega, mis seda regulaarselt räsivad. Kuid raju veevaling koos kivisajuga ei ole sugugi ainus oht inimkonnale. Kunagi kaitses maailma eriliste võimetega rüütliordu, aga need ajad on ammu möödas. Kaua pole nähtud ka tumedaid jõude, kellega rüütlid võitlesid. Tänapäeva lahingud toimuvad inimeste vahel. Alethi sõjavägi on juba kuus aastat koondunud purustatud tasandikele, kus otsitakse kättemaksu paganarahvale, kes kuninga mõrvas, aga lahingutest on kujunenud mäng, võistlus elajatele, kelle südameks on kristallid. Lisaks ühisele vaenlasele rivaalitsevad kümme koda omakeskis. Dalinarile, mõrvatud kuninga vennale, toovad tormid nägemusi, mis taandavad austatud väejuhi teiste silmis vanaks meheks, kelle arvamus teistest aina rohkem lahkneb. Kaladinist oleks võinud saada kirurg või kuulus sõdur, kuid ta jõuab tasandikele murtud vaimuga orjana, kuna kõik, keda ta on püüdnud päästa, on hukkunud. Hoolimata sellest, et ta pole midagi enamat kui kahuriliha, leiab mees jõudu, et viimast korda saatusele vastu hakata. Shallan peab perekonna päästmiseks välja teenima õpipoisi koha karmi õpetlase käe all, et varastada talt võimas artifakt.
"The Way of Kings" ning "Words of Radiance" meenutasid mulle, miks ma pakse raamatuid armastan. Nimelt saan ma nendes oma lemmiktegelastega nii kaua koos aega veeta. Lisaks nautisin väga Sandersoni loodud põneva maailma avastamist. Asusin esimest raamatut lugema, teadmata sellest midagi peale töökaaslase palava soovituse. Tegevus kulgeb aeglaselt, joonistades hoolega välja nii tegelasi kui ka maailma. Kusjuures, üldjuhul midagi lahti ei seletata, pigem tuleb asjadest sündmustiku käigus aru saada. Iga kord, kui mõnda uut kohta mainiti, proovisin seda kaardilt leida. Mis kõige kihvtim, lisaks kaardile on romaanis hulganisti muud illustreerivat materjali, jooniseid, märkmeid!
Lugemine kulges üllatavalt aeglaselt, nii et iga köite jaoks kulus umbes nädal. Osa sellest kulus lehtede edasi-tagasi lappamiseks, kuna tahtsin uute teadmiste varal erinevaid kaarte-jooniseid uuesti vaadata. Veel, nagu ikka ingliskeelset fantaasiat lugedes, mõtlesin mitme sõna juures, kas selle tähedust tuleks sõnaraamatust otsida või on see kirjaniku väljamõeldis. Kohati väsisin lugemisest ära, eriti alguses, kuna ka 600 lehekülje järel pole selge, kuhu lugu tüürib. "The Way of Kings" koosnebki avastamistest - milline on maailm, kes on tegelased, mis on nende mured. Selged eesmärgid ja suur ühine konflikt puuduvad, õigemini pole need veel lihtsalt teada.
Tegelasi on rohkelt, aga mitte liiga palju. Põhiliselt vahelduvad kolm vaatepunkti. Esimeses raamatus on nad üle kontinendi laiali, püüeldes erinevate eesmärkide poole. Teises teed ristuvad, esile kerkivad vastased ning tekivad intriigid. Lisaks on tegelasi, kes on vaid korra sõna saanud, et mõnda kauget maanurka tutvustada, ja paar sellist, kes tõenäoliselt järgedes rohkem fookusesse tõusevad. Nagu juba öeldud, meeldib mulle, kuidas paksude sarjade puhul on aega tegelastega rahulikult tutvuda ja aega veeta. Parem oleks, et kedagi nüüd maha ei lööda, kui ma neisse kiindunud olen.
Ma ei oskagi öelda, kas mulle meeldisid rohkem salapärane ajalugu, ainulaadne maagiasüsteem, kliimaga kaasnevad eripärad või erinevad rahvad ühes nende kultuuri ja kommetega. On inimesed, kelle klassi määrab silmavärv, on inimesed, kelle nahk meenutab marmorit, on inimesed, kel on nii pikad kulmud, et neid hoitakse kõrva taga. Mehed ei oska lugeda ja naised peidavad üht kätt kui kõige intiimsemat kehaosa. Roshari loomastik ning taimestik on harjumuspärasest sootuks erinevad, kohandunud karmile kliimale. Kui floora-fauna arengut selgitab evolutsioon siis see, miks inimrassid niivõrd erinevaks on kujunenud, ei ole veel seletust saanud. Maailmas leidub veel igasuguseid kummalisi vidinaid, nagu võimsad relvad, mis iidne rüütliordu maha jättis - Shardblade'id, mis lõikavad läbi nii kivi kui hingi ja kui inimene ühega sideme loob, saab ta soovitud hetkel mõõga otse õhust haarata. Võimsate relvadega käivad paaris ka võimsad kaitserüüd, mida võidetakse või pärandatakse, sest keegi pole välja mõelnud, kuidas muistset lahingvarustust toota.
Aitäh, Steven, raamatute laenamise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar