LI ehk mis värk selle Evansiga on
21:121930ndad, Marchbolt, Wales. Bobby Jones mängib parasjagu doktor Thomasega golfi, kui kuuleb karjatust. Veidi hiljem leiavad nad kaljuäärelt alla kukkunud mehe, kes toob viimaseid hingetõmbeid tehes kuldavale: "Miks nad ei kutsunud Evansit?". Surnu tuvastamisega pole probleemi ja tema hukkumine loetakse kahetsusväärseks õnnetusjuhtumiks. Kui Bobbyle veidi hiljem mehe kummaline küsimus meenub, satub ühtäkki tema elu ohtu. Koos lapsepõlvesõbra leedi Francesega otsustatakse välja uurida, kes on Evans ja kas mehe kukkumine oli ikka õnnetus.
"Miks nad ei kutsunud Evansit?" pakub muhedat lugemist toredalt naiivse peategelaste duoga. Bobby on vankumatult lojaalne ja veidi ohmu maapoiss. Leedi Frances on vastupidiselt särtsakas ja isepäine aadlipreili. Muidugi on poiss valmis iga neiu soovi täitma. Nad mõtlevad välja pöörase plaani ja asuvad seda ellu viima, mõtlemata ohtudele ning tehes ekslikke järeldusi nagu algajatele kohane. Erinevalt kangelastest endist juurdlesin tunduvalt rohkem nende käekäigu üle, kui pöörasin tähelepanu juhtumi lahendamisele. Mulle meeldis nostalgiline õhustik, mille raamat tekitas. Kujuta ette, et oli aeg, kui auto maksis kümme naela ning aadlik oli valmis ühe ostma, et see sodiks sõita. Autoõnnetus ja Evansi leidmine tulid kusjuures tuttavad ette, nii et täitsa võimalik, et olin seda juttu juba kunagi lugenud. Lahendus samas meelde ei turgatanud, mis näitab omakorda kui hea kirjanik on Christie. Loe, oota kuni lõpp on ununenud, loe ning naudi uuesti ja nii mitu korda!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
0 kommentaari