Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.

Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.

Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega.  Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.

Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.

Aitäh, Marek, raamatu eest!