Alice Feeney "Daisy Darker" pajatab katkise südamega tüdrukust ja tema perekonnast, mille liikmed riburadapidi surema hakkavad. Lugesin mõni aeg tagasi samalt autorilt veel ka "Kivi-paber-käärid".

1975-2004, Blacksand, Cornwall. Ranniku ääres on saar, kuhu mõõna ajal pääseb mööda maakitsust, kuid tõusu ajal on see mandrist eraldatud. Saarel on üks maja, mida kutsutakse Seaglassiks, kus terve oma elu on elanud Beatrice Darker, vanaema Nana, kuulus lastekirjanik. Naine kutsub oma 80. juubeliks kogu pere kokku. Sellest, kui nad viimati ühe laua taga istusid, on kaua möödas, aga kõik tulevad kohale. Keskööks on üks neist surnud ja ega teistelgi enam kaua elada pole jäänud. Igaühel on midagi südamel ja nad võiks vabalt pidada võistlust, kes on südametunnistuselt kõige rohkem Darker. Daisy saladus tuli välja juba lapsepõlves - tal oli sündides süda rikkis.

NB! Postitus sisaldab valge värviga kirjutatud sisureetjat! Kui tahad lugeda - tõmba kursoriga tekst aktiivseks (nagu tahaksid kopeerida).

Iga moodne põnevuskirjanik jõuab ühel hetkel enda versioonini Christie klassikast "Ja ei jäänud teda ka". Kohe meenuvad loetutest Ruth Ware "Üks teise järel", Alexandra Benedict "Jõulumõrvamäng", Allie Reynolds "Kildudeks" ja lugemisnimekirjast Lucy Foley "Kutsutud külalised", Peter Swanson "Nine Lives". Kõik need teosed räägivad sellest, kuidas salk inimesi kutsutakse kokku, lõigatakse muust maailmast ära ja keegi hakkab neid ükshaaval maha koksama. "Daisy Darker" teeb linnukesed kõigisse kastidesse ja ammutab originaalteosest lisa. Alice Feeney ei tee mingit saladust, et ta krimikuningannalt inspiratsiooni sai ja toob selle ka raamatus välja. 

"Ja ei jäänud teda ka" kuulub mu lemmikute hulka, mistõttu käisin muidugi Viinistus vaatamas oma järjekordse lemmiku, Kellerteatri lavastust. Mäletasin raamatust kõiki võtmestseene, mõrvarit, motiivi, aga ometi oli huvitav jälgida, kuidas laval tapja tegutsemist varjati. Feeneyl jälgede segamine nii hästi välja ei tulnud. Tabasin mitu võtmepaljastust varakult ära ja täpselt nagu selle lavastuse puhul, nautisin hoopis seda varjundit, mida lahenduse teadmine lugemisele andis. Ma sain kähku aru, et Daisy on surnud, vanaema on elus, isa koksatakse järgmisena maha, kes on Trixie paps, aga selle ei saanud pihta, et tapjaid on mitu ja no kuidas ma ei märganud, et parfüümi nimi on mürk. Tead ju küll seda tunnet, kui tahad peale pöörast süžeed algusest alata, et näha kõiki kirjaniku jäetud vihjeid, mis jäid tähelepanuta. Seekord olin jäljerajal kinni nagu verekoer ning muigasin iga kord, kui kirjanik lugejat eksitada üritas.

Põnevusloo kõrvale pakub romaan kehva tervisega tüdruku lapsepõlvemeenutusi. On õelat kiusu, on kurba eraldatust. Mulle ei meeldinud romaanis üldse see, kuidas kõik toimus pereringis. Jah, neil olid suhted sassis ja luukered kapis, aga minu meelest need tegelased ei väärinud sellist surma ja mõrvar ei olnud absoluutselt usutav. Samas raamatu idee meeldis mulle väga ning kohe ei meenu, et taolist lahendust varem kohanud oleksin. Oleks tahtnud tugevamat motiivi ja natuke vähem ettearvatavust, aga siiski soovitan!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!