XXXIX ehk Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu

Susanna Clarke "Piranesi" on pentsik ulmeromaan, milles peategelane kaardistab lõputute Saalide ja otsatute Koridoridega labürinti. Igaühele teos ilmselt ei meeldi, kuna tänapäeval on moes kiire tempo ja käänuline süžee, aga "Piranesi" kulgeb rahulikult ja kui vihjed ära tabada, pole lõpus suuri üllatusi. Lisaks võib algus heidutavalt segane olla, aga ma nautisin kõiki tema veidruseid! Olen kunagi üritanud lugeda Clarke'i debüüti "Jonathan Strange & Mr Norell", mis ei istunud mulle üldse ja jäi pooleli. Uustrükk ootab riiulil, kui tuleb tahtmine uuesti proovida.

Aasta, mil Albatross lendas Edelasaalidesse, Maja. Nii kaua kui Piranesi mäletab, on ta elanud Majas, hiiglaslikus labürindis, mis koosneb tuhandetest Saalidest, Vestibüülidest, Koridoridest ja Treppidest. Ülemistes Saalides liiguvad Pilved ja Alumistes loksub Meri, mis vahel ka Keskmise Korruse üle ujutab. Piranesil on meeles iga viimne kui külastatud Ruum, kuid oma tegelikku nime ta ei tea. Samuti nagu seda, kuidas ta Majja sattus. Piranesiks kutsub meest ainuke teine elav inimene, keda ta on Majas kohanud. Peale nende on seal vaid linnud ja kalad ja kuraditosin skeletti ja muidugi Kujud, mida kõik kohad täis on.

"Piranesi" on üks neist raamatutest, kus lugeja visatakse pea ees tundmatusse ja süžee põhineb välja selgitamisel, mis toimub. Kogu müstilisus köitis mind väga. Kummalisest maailmast tuleb sotti saada üksnes peategelase päeviku kaudu. Ta paneb küll paberile kõik tähelepanuväärse, mis Majas juhtub, kuid kuna mees ei tea isegi enda nime, siis jäävad ka sissekanded puudulikuks. Tõde pudeneb kildhaaval. Kujutage ette puslet, mille kaanel ei ole pilti ja iga tükk annab veidi tervikust aimu. Mulle hullult meeldis, et alguses vihjatakse toimuvale vaid hägusalt. Samm-sammult lisandub selgust ja lõpus on kõik nii ilmne, et ka peategelane peab tõega leppima. Kusjuures romaanis ei tulegi välja, miks teda Piranesiks kutsutakse, vaid seda tuleb Googlest otsida.

Kuigi algus on segane, ei ole selles otseselt midagi keerulist, kuna lugu kulgeb aeglaselt ning tegelased saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Suurem osa raamatust toimetab Piranesi üksi Maja hiiglaslikes Saalides. Tal on oma rutiinid ja tavad ning alguses järgib lugu just neid. Ootasin rohkem seiklust ja labürindi avastamist, aga nautisin Majaga tutvumist ka läbi rahuliku igapäevaelu. Piranesi on armsalt naiivne ning heasüdamlik peategelane. Kuigi ta imetleb ja kiidab kogu oma Maailma taevani, ei ole see just kuigi kodune paik. Tema sinisilmsus käis kohati närvidele, eriti kui juba taipasin, mis toimub, aga tema kompas ikka pimeduses. Teisest küljest hoopis nautisin, et ta võttis asju lapseliku elevusega ja oli oma askeetliku eluga rahul. Piranesi tunneb rõõmu albatrossiga kohtumisest, Maja kaardistamisest ja Kujude katalogiseerimisest. Üks tema lemmikuid on saatür. Ei ole vist ühtki inimest, kes teda nähes ei mõtleks Narnia lugudele. Minu suureks rõõmuks ei olnud ka Piranesi erand ja kiitsin mõttes kirjaniku kavalat viidet, mis tagasi vaadates sootuks suurema kaalu sai.

Romaani võib lugeda lihtsalt meelelahutuseks kui väikese müsteeriumiga põnevat lugu teisest maailmast, aga pinna all peitub palju enamat. Kindlasti tahan teose kunagi veel ette võtta, kui küsimused "Kes?" ja "Kus?" enam peas ei vasarda. Sel lugemisel imetlesin kõige rohkem Piranesi sümbioosi keskkonnaga ja tema isetut lahkust. Sirvisin internetis teiste arvustusi ja vaimustusin, kui palju erinevaid sõnumeid ja teemasid inimesed sellest õhukesest romaanist on leidnud: täiuslik kohanemine, üksindus ja isolatsioon, uudishimu võlu ning valu, jpm. Mind kõnetas eriti Liisa Ady arvustus Goodreadsis õnnelikus teadmatuses elamisest, teadmistejanu ja naiivsuse tasakaalust. "Piranesi" pakub Kirjandust suure algustähega ja tõlge oli maru!

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

P.S. Pildid on tehtud Milanos Cimitero Monumentale surnuaias.