Veetsin mais kaks nädalat Santiago de Compostela palverännuteel, kõndides üle 300 kilomeetri, ja leidsin lõpuks aega, et pildid-muljed blogipostitusse koondada. Lisaks vastan küsimustele ja lisan praktilist nipet-näpet.
Plaan minna tekkis eelmisel sügisel ja lennupiletidki ootasid juba sellest ajast. Jõudsime hommikul vara Portosse ja suundusime esmalt metrooga kesklinna, et külastada katedraali, kus saime esimese templi palveränduri passi. Kuna olime mõlemad öösel vaid paar tundi maganud, võtsime rahulikult ja kokku sai ~14km jalutuskäik. Portost alustades on kolm varianti, milline rada võtta. Central ja Coastal lähevad mõlemad võimalikult otse Santiago poole ehk mööda linnatänavaid ja lausa otse lennujaama kõrvalt mööda. Valisime kolmanda, mitteametliku ehk Litorali raja, mis on palju maalilisem, kulgedes Douro jõe ja Atlandi ookeani kallastel. Vaated ja ilm olid suurepärased. Matosinhosesse jõudes olime küll rampväsinud. Ööbisime odavas hostelis, kus tuba oli pealtnäha tip-top, aga tegelikult oli kõik ligadi-logadi.
Ka teine päev jätkus Litoral rajal, kus märksõnadeks on laudteed, mühisev ookean ja tugev tuul. Hommikul saime tiba vihma ka (etteruttavalt, see oli ka ainus kord kogu rännaku jooksul), aga ülejäänud päeva lõõskas päike. 26 kilomeetrit möödusid märkamatult ja eilsest väsimusest polnud jälgegi. Jõudsime munitsipaalalbergue'i ehk palverändurite majutuskohta, kus toimib kes-ees-see-mees põhimõte, vaevalt 20 minutit peale check-ini algust, aga voodikohad olid juba otsas. Õnneks leiti meile tagatoast paar madratsit, nii et peavarjuta ei jäänud. Energiat oli veel nii palju ülegi, et käisime kohaliku vaatamisväärsuse - uhke akveduktiga tutvumas.
Eilne olukord majutuses tegi ettevaatlikuks, mistõttu otsustasime hommikul enne päikesetõusu astuma hakata. Jätsime laudteed selja taha ning lõikasime Portugali põhilisele palveteele ehk Central rajale. See on tihedalt kollaste suunanooltega tähistatud, nii et eksida on raske ja neid järgides meenus kohe vana hea maakera mäng. Kulgesime kukkede kiremise saatel, imetlesime lopsakat loodust, nägime lõputult põlde ja väikeseid külakesi-linnakesi. Üks, mis Portugalist meelde jääb, on kitsaste teede ääres kõndimine, kus peenar olematu ja kahel pool müürid. Ühegi auto alla me ei jäänud, kuigi kihutajaid jagus. Planeerisime kõndida ~25 kilomeetrit. See eesmärk oli juba kell 12 täidetud. Vaatasime välja valitud majutuse kõrval kirikuhoovis olevat huvitava ajalooga kivi. Nimelt olevat elusalt maetud naine sellesse peaga augu löönud, et hauast välja saada. Seejärel otsustasime, et anname jalgadele valu ja lõpuks tuli kokku 32 kilomeetrit, mis ei olnud võib-olla matka alguseks kõige parem idee.
4. päev: Barcelinhos - Lugar do Corgo
Alustasime jälle varakult kõndimist ja peagi hakkasid eelmise päeva kilomeetrid tunda andma. Väikesed varbad otsustasid villid kasvatada ja päeva teises pooles hakkasid jalatallad krampi kiskuma. Muidu sarnanes päev eilsega - asfalt, põllud, kukkede kiremine, viinamarjaistandused, väikelinnad. Vaated muutis ägedamaks aga muutuv maastik, mõned künkad ja jõeorg. Majutusega jälle vedas - olime õigel ajal õiges kohas. Kaks kohta järjest olid ääreni täis, aga seltskond, kes oli kaks tuba broneerinud, loovutas ühe meile ja saime 24km pealt päeva lõppenuks lugeda. Lisaks ei pidanud õhtusöögi pärast muretsema, kuna lisaraha eest sai selle ka. Kuna juba kahel päeval majutusega napilt läinud, kasutasime vahepealset aega, et järgmisteks öödeks voodid ette broneerida. Pasta polnud suurem asi, aga eine tegi eriliseks teiste palveränduritega pika laua taga istumine ja muljete vahetamine. Seltskonnas viibis elukogenud austraallanna, kes jagas, mida varasemad caminod on talle õpetanud, julgustades väga teiste ränduritega teel mõtteid vahetama. Ehteestlaslikult olime siiani muidugi piirdunud kellestki möödumisel “bom caminho” poetamisega. Kogu õhtu muutis mu mõtlemist. Sain lahti kadedusest ja tusast mida tundsin, kui mõni kiiremini liikuv rändur mööda tuiskas, mõeldes, miks mina ometi nii aeglane olen. Tagantjärgi tundub see nii tobe. Camino jaoks tasub aega võtta.
5. päev: Lugar de Corgo - Labruja
Nii mõnus oli rahulikult kulgeda, teades et pehme küljealune ootab ja ei pea kiirustama, et kuskilt voodit saada. Päev oli hoopis teistsugune. Võtsime rohkem aega pausideks ja aeglasema sammuga näeb ning kogeb nii palju rohkem. Näiteks leidsin metsmaasikaid! Ja tegime läbi aia tutvust lambatalledega! Haarasime kinni ka soovitusest inimestega rohkem vestelda ja kulgesime hommikupooliku koos toreda šoti vanahärraga ning viimased paar kilomeetrit ühe saksa paariga eelmisest õhtust. Lõunalauas vestlesime aga kahe ameeriklasega Arizonast. Seltskond on siin igatahes kirju. Tee pakkus täna ka uusi vaateid. Mägedele ja viinamarjaistandustele lisandusid kristallselged jõed ja ojakesed. Ma ei uskunud oma silmi, kui ühes külakeses silmasime kohalikke jões pesu pesemas ning üks rattur oli kivisillal peatunud, et see hetk märkmikusse joonistada. Imekaunist vaatepilti pakkus ka Ponte Do Lima linnake vana sillaga. Päeva lõpu poole viis tee läbi suure kiirtee alt ning siis üle puudest tühjaks tehtud künka metsarajakesele, mille kõrval mühisesid kosed ja kärestikud. Oligi 25 kilomeetrit selja taga ning ajutuses ootas meid kõige soojem vastuvõtt ja kohtusime jälle tuttava australlannaga. Pärast korralikku dušši, kolmekäigulist õhtusööki ja voodis linade vahel magamist oli hoopis teise inimese tunne.
6. päev: Labruja - Paços
Alustasime päeva 8 paiku mõnusa hommikusöögiga. Seejärel ootas ees tõus mäkke, mis oli igati kontimööda mõnus rühkimine läbi metsa.
Üleval kohtusime kuue päeva jooksul esimese eestlasega, mis nägi välja umbes nii:
"hello"
"hello"
…
"where are you from"
"estonia"
"ma mõtlesin, et kuidagi tuttav aktsent".
Seejärel algas laskumine, mida saatis lõbus muusika, mis kuskilt valjuhääldist üle oru kaikus. Nägime jälle ehedat portugali külaelu, teele jäi ka lambaid karjatav mees. Suurte teede ääres kõndimist oli täna vähe ja kaunist loodust rohkelt, aga need ilusad mägede vaated ja müstilised metsarajad muidugi pildile ei jää. Ühest tuttuuest maanteest kõndisime ka üle ja lõpetasime 22,5 kilomeetri peal, kümmekond kilomeetrit Hispaania piirist. Jälle kogesime piiritut külalislahkust ja jälle kohtusime oma austraallannaga ja jälle saime pika laua taga koos teiste palveränduritega süüa.
7. päev: Paços - O Porriño
Päev venis pikaks kuna, et veetsime hommikul aega Portugalis Valença kindlust avastades, seejärel ületasime piiriks oleva jõe ja kaotasime Hispaaniasse jõudes tunni ning edasi tuiasime veel Tui katedraalis. Mõlemad vaatamisväärsused olid muidugi megaägedad ja pakkusid vastastiku üle jõe lummavaid vaateid. Hispaanias saime esimese pikema maanteeservas kõndimise lõigu, aga teeperv oli lai ja see ei olnud üldse nii hirmutav kui käänulised müüridega ääristatud Portugali külateed. Vastukaaluks saime hiljem mööda maalilist jõekallast käia ja ühel hetkel tuli hea idee värskenduseks varbad vette pista. See oli tõesti mõnus, kuigi maru külm. 31 kilomeetrit tulid siiski raskelt. Viimases kahes majutuses olid megahead õhtusöögid, aga ilma lihata ja ma pakuks, et hull väsimus, mida tundsime tuli vähesest valgust. Proovisime küll lõunaks midagi kosutavat leida, aga ainus koht, mis teele jäi, pakkus ainult saia ja poed on pühapäeval kinni…
8. päev: O Porriño - Arcade
Kilomeetreid Santiagosse on järele jäänud juba kahekohaline arv. Hispaania on jälle veidi teistsugune. Majad on erinevad, ilm on palavam, palverändureid on kordades rohkem ja toiduks on veel raskem leida midagi muud peale saia. Veel esineb siin palverändurite eest hoiatavaid liiklusmärke ja rohkem kohti, kus osa teest on kõndijatele eraldatud või märgistatud. Siiski oli tänane õnnemoment see, kui peale 500m suure maantee ääres kõndimist, kus rekkad mööda tuhisesid, sai kõnniteele. Lisaks matkasime üle kahe mäekese ja läbi Redondela linna, kust jäi meelde kõrgel majade kohal kulgev viadukt. Kusjuures, hommikul olid jalad eilsest üsna väsinud, aga 27 kilomeetrit kogunesid kuidagi märkamatult. Arcadest leidsime jälle eest imekena vana kivisilla. Oi, kuidas need mulle meeldivad!
9. päev: Arcade - Casalvito
Märksõnad: muinasjutumetsad, puuuurimine ja peldikupaberialtarid iga puu taga. Nimelt jäi täna teele harukordselt palju geoaardeid, aga iga kord kui teelt kõrvale astusid, pidi hoolikalt jalge ette vaatama, et 💩 sisse ei astuks. Hispaanias pole veel ühtki avalikku tualetti tee ääres olnud ning arvestades massiga, mis iga päev Santiago poole rühib, pole siin midagi imestada, et inimestel põõsasse vaja, aga pabereid täis metsaalune on ikka väga inetu. Teine häda aaretega oli see, et tegu oli metsamikrodega, nii et andsime pea üle ühe mõne minuti järel alla. Kaua sa ikka jaksad iga luuderohuga kaetud puutüve tuustida. Teele jäi ka suurem linn Pontevedra, kust hommikusöögi- ja katedraalipausiga läbi kihutasime, sest tahtsime juba uuele rajale keerata. Nimelt otsustasime Portugali põhiteelt põigata spirituaalsele variandile, mis Santiago kümmekond kilomeetrit kaugemale nihutab, aga järgmised kaks päeva veedame suures osas looduses. Vallutamist vajab üks väike mägi!
10. päev: Casalvito - Armenteira
Kuna planeerisime lühema päeva oli meil aega, et hommikul maalilises koiduvalguses kümbleva Combarro külaga tutvuda. Mulle nii meeldis! Kogu vee-äärne tänav oli restoranide päralt. Hommikul oli muidugi kõik suletud ja mõõna tõttu laiutas vee asemel adruväli. Lühema kilometraaži põhjus oli ees ootav tõus merepinnalt 460 meetrini. Meid hirmutati siin mitu korda, kui raske see on ja paljud võtvat üldse takso jne. Tegelikkus oli käkitegu, tõusunurk oli mõistlik ja ei võtnud rahulikus tempos kulgedes korralikult hingeldamagi. Küll oli mõnus varakult majutusse jõuda ja lihtsalt olla. Internetilevi oli ka kesine, nii et sain paar tunnikest lugeda. Õhtul käisime aga Armenteira kloostris ja saime õnnistatud. Nimelt on seal eriline üritus palveränduritele. Nunnad laulsid ja lugesid palveid. Sõnagi ei mõistnud, aga megailus oli.
11. päev: Armenteira - Vilanova de Arousa
Päev algas müstiliselt ja kaunilt. Laskusime kloostri juurest mööda kivide ja vee rada ehk mööda jõekallast, kus oli tohutult vanade vesiveskite varemeid, joastikke ja tillukesi koski. Varahommiku poolpimeduses oli neis käänaku tagant välja ilmuvates taimedesse mattunud majakestes midagi maagilist. Muide vesiveski all olevat ruumi, kus vesi ratast ringi ajab nimetatakse Hispaanias põrguks. Looduse rüpest suure tee äärde jõudes tekkis aga esimest korda tunne, et ei viitsi enam käia. Tegime puhkepausi ja loivasime siiski edasi, Peagi hakkas kuskilt kostuma laulu ja meid kutsuti tillukesse kabelisse. See oli tänase ja võib-olla kogu teekonna erilisim hetk. Kabelis toimetasid naine, mees ja 96-aastane härra, kelle perekond naabritega kabeli 70tel rajas. Nüüd on ta selle palveränduritele avanud ja istub seal iga jumala päev, et neid tervitada. Ta küll inglise keelt ei osanud ega meie hispaania keelt, aga oli kõbus ja viskas nalja, mida noorem paar siis meile tõlkis. Lisaks esitasid nad spetsiaalselt meile kitarrisaatel imelise loo. Kõik see oli nii liigutav, et tõi peaaegu pisarad silma. Kallistuste ja heade soovidega sammusime veidi erksamalt edasi. Varsti hakkas kõht pilli lööma, aga avatud kohvikuid-poode-restorane tee peal ei olnud. Google Mapsist tuvastasin õnneks ühe kohalikku kööki pakkuva koha, kõrge hinnanguga pealegi, ja kaldusime trajektoorilt kõrvale, et seda külastada. Kaugelt ei paistnud üldse söögikoha moodi, tundus, et keegi oma elumaja esimese korruse restoraniks muutnud. Rohkem kliente polnud, aga istusime maha ja see oli suurepärane otsus. Pärast Google Translate’i abil menüüga maadlemist saime toidu tellitud ja see oli oivaline, terve reisi parim. Kõhud täis, sai jälle rõõmsamalt edasi vantsida, aga tundus, et sihtkoht üldse ei lähene. Veidi puhusid elu sisse maalilised vaated, mis avanesid randa jõudes - sinisinine vesi, pikk autosild lähedal asuvale saarele, oranžide katustega majad, liiv, kivid. Mitu käänet ja pööret hiljem jõudsime sillani ja siis oligi veel majutusse vaid 250 meetrit. 26-kilomeetrise päeva lõpetasime mõne lisameetriga, sest läksime randa päikeseloojangut vaatama.
12. päev: Vilanova de Arousa - Teo
Kell 7 kobisime koos kümnete teiste palveränduritega paadile, mis meid kahe tunniga Padróni külje alla Pontecesuresse viis. Sama teed olla sõitnud pühaku säilmed oma viimse puhkepaiga suunas. Kaunist päikesetõusu saatis vali tuul, aga veetsime vähemalt poole reisist laevalael vaadet nautides. Tänase päeva kõrghetk oli kohtumine kahe ukrainlannaga. Naljakas, istusime ka laevas kõrvuti, aga kohe jutustama ei hakanud. Sõime nendega Padrónis hommikust ja tõdesime, et klapime hästi ning hiljem viis tee taas kokku. Täitsa kurb oli albergue väravas hüvasti jätta. Oleks võinud ka täna lõppu välja põrutada, aga kuidagi ei olnud veel valmis, et see värk läbi saab. Niisiis piirdusime 18 kilomeetriga. Tundub kuidagi toredam hommikul kohale jõuda, mitte õhtul. Olgem ausad, natuke sai laiskus ka võitu. Maha istudes jõudis väsimus ka kohale. Mõtlesime väikse uinaku teha, aga magasime õhtusöögi maha. Niisiis otsustasime varakult öömajale jääda ning finiši homseks lükata.
13. päev: Teo - Santiago de Compostela
Viimased 12 kilomeetrit läksid lennates, aga hommik oli päris huvitav. Nimelt tahtsime kella kuuest liikuma hakata, aga jäime albergue'i aeda luku taha ja pidime üle müüri ronima. Käisime kolm tundi ilma ühegi pausita ja olimegi katedraali ees väljakul. Kell üheksa oli platsil vaid paar üksikut inimest, aga me ei osanud seda hinnata, vaid kiirustasime compostela järele. Selle kätte saamiseks kulus vaid ~15 minutit. Külastasime veel paari suveniiriputkat ja suundusime tagasi katedraali juurde ning plats oli vahepeal inimestega täitunud. Kohtasime oma ukrainlannasid, austraallannat ning üht vabatahtlikku albergue'ist, otsisime hommikusöögi, istusime veel platsi ääres ja vaatasime saabuvaid palverändureid. Rahvast oli palju, aga rohkem tuttavaid nägusid ei näinud. Üüratult turistigruppe nähes mõtlesin, kuidas neil on seal hoopis teised emotsioonid.
Kui kaua läks planeerimiseks?
Ideest minna lennupiletite ostmiseni läks paar päeva. Natuke lugesime internetist, mis ees ootab, aga täpsemalt me midagi ette ei planeerinudki. Portost Santiagosse läheb mitu ametlikku rada ja isegi selle valiku, millist kõndida tegime kohapeal (sobitasime mitmest endale meelepäraseima kokku) . Arvestasime, et umbes kahe nädalaga võiks hakkama saada ja lootsime, et jääb mõni varupäev Portos turistitamiseks (jäi). Kõige põhjalikum eeltöö oli vast koti kokku panek.
Mis oli liigne?
Selle osas tegin veidi eeltööd ja sain väga hästi hakkama. Ainsad asjad, mida ma üldse ei kasutanud, olid ravimid (mida siiski koju jätta ei soovitaks) ja üks kahest raamatust. Lisaks olid mõned asjad, mida läks vaja paar üksikut korda (pesulõksud, vihmajope). Vabalt oleks hakkama saanud ka ühe riietekomplekti võrra vaesemana.
Riided ja jalanõud?
Kõikide internetist loetud nippide abil kasutasin valemit - 1 komplekt seljas, 1 komplekt kotis ja 1 komplekt vabaks ajaks. Ehk siis 2 sport T-särki ja üks puuvillane 3/4-varrukatega pluus, lühikesed püksid, retuusid ja õhukesed dressipüksid. Lisaks võtsin veel kleidi, sooja fliisjaki, nokamütsi ja vihmajope. Aluspesu oli mul 2 sportrinnahoidjat, 4 paari aluspükse ja 5 paari sokke (millest 2 varvastega alussokid). Jalatsitest kandsin kõndimiseks Columbia matkatosse ja õhtuti (lisaks ka vabal päeval Portos) Birkenstock Arizona EVA plätusid. Viimased valisin kuna nad on 1) veekindlad ja sobivad duši all käimiseks; 2) megakerged; 3) ei ole varbavaheplätud (isiklik eelitus).
Päevane distants?
Paar päeva enne lendu panime paika, et esimesel päeval peale poolmagamata ööd ja lendu võiks kõndida umbes 10 km ja broneerisime sinna kanti hosteli. Ülejäänud distantse tahtsima vaadata jooksvalt. 4. päevaks saime selgeks, et üle 25 km päevas väga teha ei soovi ja planeerisime-broneerisime ülejäänud päevad ja majutused.
Majutused?
Kõige odavam variant Caminol ööbimiseks on munitsipaal albergued, aga neid ei saa ette broneerida. Veidi kallim variant on era albergued, mida bronnisime bookingust. Ilmselt on ka majutusi, mida bookingus ei ole. Tee ääres oli palju majutuste reklaame ja ilmselt sai ka helistades broneerida.
Panen siia listi ka, kus ööbisime:
- Matosinhos Suites hostel - 64.8€/tuba
- ligadi-logadi tuba
- veekeetjat (ega kööki) ei olnud
- Munitsipaalalbergue Santa Clara - 10€/inimene
- külalislahke koht, saime laoruumi madratsitele, kuna voodid olid juba täis
- Munitsipaalalbergue Amigos da Montanha - 8€/inimene
- 16 voodikohta, aga ainult 7 ööbijat
- Eraalbergue Estabulo de Valinhas - 39€/tuba
- toas oli tualett, aga ruumide vahel ei olnud ust...
- 13€/inimene õhtusöök teiste palveränduritega
- Quinta Labruja kodumajutus koos hommikusöögiga 74€/tuba SOOVITAN!
- tohutult külalislahke pererahvas, kes andsid mitmeid soovitusi ja veel järgmine õhtugi armsa sõnumi saatsid
- ainult kaks tuba
- 15€/inimene ülimaitsev taimne kolmekäiguline õhtusöök
- Eraalbergue Quinta Estrada Romana 20€/inimene SOOVITAN!
- tohutult külalislahke pererahvas
- annetusel põhinev ühine taimne õhtusöök teiste palveränduritega
- Eraalbergue Camino Santiago Porriño 12€/inimene
- kesklinnas
- Eraalbergue O Mesón 12€/inimene
- mõnusad kardinatega narivoodid
- Eraalbergue Nuestra Señora del Camino 23€/inimene
- vedas, vähe ööbijaid, nii et olime kahekesi 6 voodikohaga toas
- Munitsipaalalbergue Armenteira 10€/inimene
- väga palju krigisevaid narivoodeid ühes ruumis
- Mar de Rosa pansionaat 36.8€/tuba
- ülimalt külalislahke perenaine, kes andis meile tasuta teise toa veel
- kööki ei ole
- Eraalbergue Casa Aldea da Pedreira 21€/inimene
- kardinatega narivoodid
- hommikul kell 6 oli värav lukus ja pidime üle aia põgenema
Eelarve ja tegelikkus?
Me ei planeerinud ette ei päevi ega ka eelarvet. Mõtlesime, et majutus võiks jääda keskmiselt 20€ inimene/öö ja sellega saime hakkama. Toitude ja muuga üritasime olla võimalikult säästlikud, seega võtsime Eestist kaasa mõned pakid külmkuivatatud toitu (ülihea otsus, kui ei viitsi või pole õhtul kuhugi minna). Kui numbritest rääkida, siis majutus + toidud + kohapealne transport + paar kiriku külastust kahele inimesele oli ~900€ + lennupiletid.
Kõige raskem hetk?
Kõige raskem hetk oli ilmselt 4. päeval, kui ei jaksanud rohkem käia ja ei teadnud, kas järgmises majutuses on vaba voodit või tuleb veel 10 km astuda. Lisaks muutus reisi lõpu poole jube tüütuks igaõhtune pesupesemise rutiin.
Kaotatud kilod?
Pole aimugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar