XVII ehk ehe ja eriline Iraan

Susanna Veevo “Minu Iraan. Varastatud vabadus” sulatab kokku kogemused erinevatelt reisidelt, näidates Iraani mitut palet. Jälgin raamatu autori tegemisi juba ma ei tea kui kaua Instagramis ja olin teose ilmumisest väga elevil.

Miks küll üks eesti neiu Iraani kipub? Vastus peitub huvis Lähis-Ida vastu ning tuttavate soovitustes. Mitme reisiga teeb Susanna riigile enam-vähem tiiru peale, kusjuures kogemus erineb sõltuvalt reisikaaslasest. Koos peikaga näeb ta ühtmoodi riiki, ilma meessoost saatjata suhtuvad inimesed temasse aga sootuks teisiti. Iraan ongi mitmetahuline. Tänavatel kehtivad islamiriigi karmid käsud, suletud uste tagant leiab Susanna vabadust ihkavad kohalikud.

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!