Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" kombineerib romaaniks kurikuulsa terapeudi biograafia ja noore neiu päevikud. Puutusin kirjanikuga esimest korda kokku 2017. aasta HeadRead festivalil, kus tema esinemine innustas lugema mehe romaani "Tema verine sepitsus". See oli huvitav lugemine, mistõttu äratas huvi ka autori "Patsiendi lugu", seda enam et kirjanik ka sel aastal raamatufestivalil esines.

Tänapäev/1965, London. Kirjanik, kes on pikalt tegelenud vastuolulise psühhoterapeudi Collins Braithwaite'i elu uurimisega, saab paki noore naise märkmikutega, kuhu too on täheldanud oma kokkupuuted kurikuulsa mehega sealhulgas teraapiasessioonid. Braithwaite'i vastuvõttu jõudis neiu, kuna tundis mehe raamatut lugedes ühes patsiendis ära oma õe, kes tegi enesetapu, ja võttis pähe, et surm on mehe süü ning lõi endale tema külastamiseks uue identiteedi. Esialgsest soovist õe surmas selgust saada koorub välja midagi muud.

Jällegi algab romaan sellega, kuidas kirjanik leiab dokumendid, mis tema raamatu aluseks saavad. Festivalil põhjendas Burnet, et kasutab sellist stiili, kuna tema arvates poleks see usutav, kui ta lihtsalt kirjutaks noore neiu vaatepunktist. Lisaks saab ta kõik tekstis olevad faktivead päeviku autori ekslikkuse kaela ajada.

Raamatus vahelduvad päevikud ja biograafiakatked loovad huvitava dialoogi, kus tervikpilti tuleb otsida ridade vahelt. Alguses eeldasin, et süžee keerleb ümber päevikupidaja, kelle päris nime, muide, ei selgugi, õe surma asjaolude uurimise, aga fookus on hoopis mujal ja ma ei suutnudki täpselt paika panna, kus. Lugu on pidevas muutumises ning terapeudi-patsiendi dünaamikat oli äärmiselt huvitav jälgida. See sõnapaar võiks olla piisav nende suhte iseloomustamiseks, aga ei, sest terapeut on isehakanud ja patsient on väljamõeldud. "Patsiendi lugu" illustreerib seega suurepäraselt, kuidas lisanduvad infokillud arvamust ümber kujundavad. 

Kuna festivalil kirjeldas Burnet oma peategelast kui koletist, ootasin terve lugemise vältel, et paljastub midagi sünget. Tõsi, mehes polnud midagi meeldivat, aga olen vist liialt skandinaavia krimkasid lugenud, sest nii kaua, kui jäsemed ei lenda, on asi koletistest kaugel. Minu jaoks üks huvitavamaid aspekte kogu loo juures oli see, et Braithwaite ei olnud üldse terapeudiks õppinud, aga ometi sai ta sellena tuntuks, kogudes raha ning mõjuvõimu, öeldes ükskõik, mis seisus patsiendile, et tal pole midagi viga. See mõjus hoiatusena. 

Kõige rohkem juurdlesin lugedes selle üle, kas täpsem on ühe naise vahetu kogemus või kõrvalseisja tagasivaade. Mida peatükk edasi, seda enam hakkasin päevikupidaja tervemõistuslikkuses kahtlema. Tegu on haritud naisega, kes võtab endale varjunime Daphne du Maurier' "Rebecca" järgi ning toob võrdlusi leedi Chatterley ja Mellorsiga. Samas tekitab tema käitumine aina rohkem küsimusi ja ka sõnadesse lipsab ebatäpsusi. Kogu aeg kipitas kuklas küsimus, kus on tõde, ja mis jääb rääkimata. Samal ajal kaotasin usalduse ka kirjaniku objektiivsusesse. Kui keegi on juba halva maigu külge saanud, määrib see ära kogu tema mineviku. Braithwaite'i enda versiooni, tema muresid, kirgi, jms raamatus ei ole.

Ühesõnaga, "Patsiendi lugu" on kurioosne lugemine, tõe ja millegi muu otsimine. Soovitan lugeda, kui tekib selline tunne, et loetu hakkab korduma. Moodsa aja sarja peale saab alati kindel olla!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!