LVIII ehk saatan lumelaual

Allie Reynolds "Kildudeks" on suurepärane põnevik ühest talvehooajast Alpides ja lumelauduritest, kes kohtuvad taas 10 aastat hiljem. Ma ei oskagi öelda, mis mind raamatu poole tõmbas. Enne lugemist ei olnud ma sellest mitte midagi kuulnud.

Tänapäev, Alpid, Prantsusmaa. Milla veetis 10 aastat tagasi ühe hooaja Le Rocher' suusakuurortis lumelauasõitu lihvides ja tipptasemel võisteldes. Talveks mäele tulnud noored nii rivaalitsesid kui sõbrustasid. Juba esimesest päevast saati oli Millal pinnuks silmas Saskia, aga samas pole midagi paremat arenguks kui tihe konkurents. Hooaeg lõppes traagiliselt, kui Saskia suurel võistluspäeval päeval jäljetult kadus ja üks teine sõitja rängalt kukkus. Vahepealsetel aastatel pole nad sidet pidanud, aga kui tuleb kutse mäekeskusesse, naaseb osa vanast kambast: Milla, Curtis, Dale, Brent ja Heather. Hooaeg ei ole veel alanud, nii et kogu kuurort on nende päralt. Lõbusast taaskohtumisest ei tule midagi välja. Kohe alguses tekib segadus, kes kogunemise korraldas, ning üles mäele jõudes kisuvad asjad esiti imelikuks ning siis juba ohtlikuks. On viimane aeg välja selgitada, mis 10 aastat tagasi ikkagi mäel juhtus.

"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.

Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.

Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka pani silmi pööritama.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!