Tänapäev, Soome. 13-aastase Pete ainus jõulusoov on see, et tema parim sõber Sara terveks saaks. Tüdruk on raskelt haige, aga keegi ei tea, mis tal viga on ega oska teda ravida. Poiss usaldab oma palve kaubamaja jõuluvanale ning öösel ilmub päkapikk temaga kaupa tegema: Saraga saab kõik korda, kui Pete annab ära oma varju. Muidugi on poiss sellega nõus. Hiljem selguvad õudsed kõrvalmõjud, mis kaasnevad varjust loobumisega. Kaugel päkapikkude maal on miskit korrast ära.

Mida lugeda jõululaupäeval? Fantaasiarikas jõulumuinasjutt kõlab ideaalselt! Pealegi on "Varjud. Kõlin" põnev algus uuele triloogiale. Kui tavaliselt on jõulumuinasjutud helgeimast helged, siis see on müstiline ja kurjakuulutav. Vana hea sünge põhjamaade kirjandus, aga laste ja fantaasia võtmes. Mind vaimustas hullupööra kogu raamatu kontseptsioon, kuidas kirjutada jõulud sisse seiklusjuttu, nii et see ei meenuta ameerika pühadefilme. Süngus kajastub ka Pasi Pitkäneni illustratsioonides, millest nii mõnigi ajab hirmu nahka.

Suurem osa raamatust keerleb ümber varju ära andmise. Nagu ikka, selgub millegi väärtus alles siis, kui oled sellest ilma. Pete ei tule ilma varjuta üldse hästi toime. See meenutas mulle väga lühijuttu, mille kunagi ühe võistluse tarbeks kirjutasin. Otsisin selle üles ja jätan siia postituse lõppu. Lugedes kangastub selgelt, et tegu on sarja esimese osaga, kuna see ehitab usinalt üles erinevaid looliine. Vahelduseks hüppabki tegevus päkapikkude juurde. Oma senise kujutluspildi neist tegelastest võib muidugi kohe ära unustada. Silme ette kerkivad pigem kaadrid õudusfilmist kui jõulumultikast ja peategelanegi kirjeldab esmakohtumisel, et nägu tema ees ei kuulu ei inimesele ega loomale, vaid pigem deemonile. Kuigi leheruumi antakse talle Petega võrreldes kasinalt, sai südikas pooleldi päkapikuverd Uudit kohe mu lemmikuks.

"Varjud. Kõlin" mõjub siiski vaid sissejuhatusena suuremale loole. Vastuseta küsimusi jääb palju õhku ja samuti vihjeid eesootavatele seiklustele. Ei jää muud üle kui pingsalt järgmist osa oodata.

Järgneb lühijutt, mille 2010. aastal kirjutasin, kus samuti üks poiss varjust loobub.

Ükskord ammu seitsme maa ja mere taga elas Johnny Low. Võinoh, tegelikult see ei olnudki nii kaua aega tagasi ja mitte nii kaugel, vaid siin samas lähedal. Juba siis kui Johnny väike poiss veel oli said kõik aru, et temas on midagi teistmoodi. Ta vanemad ei teadnud peaaegu kunagi, kus poiss oli, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Ja kui Johnny viimaks kooli lõpetas ning iseseisvalt elama hakkas siis katkesid tema suhted vanematega üsna mitmeks aastaks. Kui ta viimaks oma emale ja isale külla läks märkasid nood, et poisil pole enam varju.

Johnny Low oli väiksena oma varju ühele härjapõlvlasele maha müünud, või vähemalt nii ta väitis. Aga lapse vari sobib ainult lastele. Härjapõlvlasel polnud sellega midagi teha. Kuna härjapõlvlane oli omapoolsest kokkuleppest kinni pidanud oli Johnny täisealiseks saades oma varjust ikkagi loobuma. Mida ta aga ei teadnud oli, et varjud on inimestele kaitseks. Arvatakse, et päeval ei saa midagi halba sündida. On ju valge ja kõik on nähtaval. Öö on kõikide kurjade elukate sigimisaeg. Tegelikult võime me just öösel end rahulikult tunda. Siis pole meil ka varje vaja. Päikese tõusul varjuta olles hakkab kõik halb sulle justkui magnetiga tõmmatult ligi tekkima. Pandora laegas ei ole tegelikult mitte see, mis kõik valed ja vargused ilma laiali laskis, seda tegi olend või õieti olendid, kes sealt välja pugesid. Valgus ja pimedus, päikese lapsed.

...

Johnny Low istus nagu tavaliselt oma kabinetis, segas kohvi ja vaatas aknast välja. Kellale pilku heites oleks ta teada saanud, et täpselt 4 minuti ja 14 sekundi pärast saab ta 40 aastat vanaks. Aga hetkel ta ei teinud seda. Mees mõtles oma elu üle järele ja leidis, et kõik on läinud täpselt nii nagu peab. Ta oli ennast väikesest külakesest suurlinna multimiljonäriks töötanud, või noh õigemini öeldes valetanud.

Alles nüüd märkas Johnny, et kell on juba nii kaugele jõudnud oma tiksumisega. Ta tõusis püsti ning võttis oma mantli ja portfelli. Toast lahkudes ütles ta ukse kõrval istuvale sekretärile: "Saara, ma olen juba 40 aastane mees. Kas sa ei arva, et ma võiks saada töölt ühe vaba päeva?" Vastust kuulamata jalutas ta edasi. Mingi imelik sisetunne tõmbas teda linnast välja.

...

Johnny parkis oma auto teeserva ja astus hoogsal sammul tuttava ukse poole. Lapsena oli tal selleks kulunud kolmkümmend suurt sammu või viiskümmend kaks väikest. Nüüd oli mees aga juba kahekümne sammuga ukse juures ja lükkas selle ettevaatlikult lahti.

Maja oli sama vaikne nagu viis aastat tagasi, kui ta siin viimati oli käinud. Ta oli arvanud, et ei tule pärast ema surma siia enam tagasi, kuid ometigi oli ta nüüd siin. Johnny tõmbas sõrmedega üle lauda katva paksu tolmukorra. Kõik oli nii räämas ja ta ei saanudki enam õieti aru, mis teda siia oli tõmmanud. Johnny pööras ringi ja tahtis juba tagasi minna, kuid vaikne köhatus kõrvaltoast peatas ta. 

Johnny arvas, et mõni asotsiaal on end ehk siin sisse seadnud ja suundus otsemaid selle ruumi poole. 

Kunagi oli selles ruumis asunud isa töötuba. Seinal olid veel alles ta esimeste leiutiste kavandid. Väikeste leiutiste, mis pidid nende elu veidi lihtsustama ja kunagi avalikkuse ette ei jõudnud. Tuba oli tühi ja Johnny arvas, et kujutas seda köhatust ainult endale ette. Kui siis kostis see heli uuesti. "Hallo? Kes siin on?" küsis Johnny ja tundis end tobedalt. Ta oli alati vihanud küsimusi, millele tavaliselt vastuseid ei saagi.

"Johnny, poiss, see oled sina!" kostis laua alt hääl. Mees võpatas ja astus masinlikult lauast eemale. Mainitud mööblitüki alt koperdas kepi najale toetudes välja väga lühikest kasvu mees, keda tuntakse rohkem mütoloogias kui päriselus. 

"Ma ei tunne teid," vastas Johnny, "mida, paganat, te minule kuuluvas hoones teete?" "Sina ehk ei mäleta mind," ütles härjapõlvlane veidi kurvemaks muutudes, "aga kunagi sa aitasid mind, kinkides mulle enda varju. Ja ma lasin sind võlumaailma, mida ükski inimsilm peale sinu omade pole näinud. Aga nüüd hakkab mu eluküünal kustuma ja sul on juba mitu aastat oma varju rohkem vaja läinud kui mul."

Johnny taganes lauast veelgi rohkem eemale, plaanides kuidas seda nõdrameelset vanameest kõige kiirem viis hullumajja või vanadekodusse saada oleks. 

Sel hetkel hakkasid härjapõlvlase piirjooned tuhmistuma, vari mis tema jalgade juurest kindlalt päikesest eemale oli hoidnud hakkas Johhny poole venima. "Mida te teete?" päris paanikas Johnny. Justkui vastuseks haihtus härjapõlvlane täielikult ning Johnny kaotas teadvuse.

...

Johnny Low ärkas ning arvas, et eelnevad imelikud sündmused olid olnud kõigest üks järjekordne imelik uni. Ta tõusis istukile ja haigutas korralikult. 

Naine tema kõrval magas veel. Johnny silmitses tema nägu ning avastas, et ei suuda tolle nime meenutada. Ta näpistas end, et veenduda, ega ta ikka veel ei maga. Ainus mis juhtus oli see, et digitaalkell kapiserval näitas, et üks minut on möödunud. Johnny kortsutas kulmu ja kõndis vannituppa. Ta keeras kraani lahti ning pritsis endale vett näkku. Peeglisse vaadates avastas mees, et nüüd on hädasti tarvis habet ajada.

Kui ta lõpuks selle toiminguga ühelepoole sai ning tagasi magamistuppa läks oli naine juba tõusnud. Johnny avastas, et talle meenub nüüd, et naise nimi on Lena. "Hommikust Johnny," sõnas naine ja naeratas. "Mu nimi ei ole Johnny. Mu nimi on Stefan," lausus Johnny automaatselt, enne kui arugi sai, mida ta täpsemalt ütles. "Väga kena nali, kallis," ütles Lena selle peale ja puhkes naerma. "Ei-ei, see ei ole nali," ütles Johnny juba enne, kui naine lause lõpetada sai. "Mida sa ka arvad," sõnas naine, " ma hakkan nüüd minema, Lolita ja Noellé on vaja kooli viia." Johnny noogutas tuimalt. 

Niipea, kui naine oli lahkunud läks ta tagasi vannituppa. Ta ei suutnud endale seletada, mis ennist oli juhtunud. Ta ei olnud ise üldse kontrollinud, mida ta suust välja ajab. "Mu nimi ei ole Johnny Low," ütles ta peeglile. Aga ta ei olnud üldse seda tahtnud öelda. Johnny proovis uuesti: "Mu nimi on Stefan Hansen." 

Aga see ei olnud ju tõsi, või oli? Johnnyle hakkas midagi meenuma. Ta mäletas, kuidas õpetaja oli teda Stefaniks kutsunud, ja vanasid koolikaaslasi. Tal meenud ka see, kuidas ta ainult valetanud on. Ehitanud enda ümber valedest müüri, mida ta valedega parandas ning valedega kinnitas. Ainult valed, valed ja valed. Johnny otsustas, et sellel valedehunnikul on lõpp.

...

Pool tundi hiljem astus ta politseijaoskonda sisse. "Tere," ütles Johnny ebalevalt, ta ei olnud oma plaanis kaugeltki enam veendunud. Laua taga istuv ametnik vaatas üle ajalehe talle räägi-mis-tahad-ja-jäta-mind-rahule ilmega otsa. "Ma sooviks mõne inspektori või sellisega rääkida," jätkas Johnny. Mees tegi käega ebamäärase liigutus ja varjus oma lehe taha. Johnny seisis veel hetke ja astus siis koridori, kuhu mees teda enda arvates juhatanud oli. 

Esimese ukse kõrval oli silt "Inspektor Rebane". Johnny koputas ja astus sisse. Laua taga istus kõhn punapäine naine, kelle nägu meenutaski üllataval kombel rebast. "Ee.." mõmises Johnny ja läks näost punaseks. "Istu," ütles inspektor Rebane rahulikult.

Ainuke hõivamata istekoht oli otse naise vastas ja sinna Johnny istuski. "Ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda," ütles Johnny julgust kogudes, "ma olen terve oma elu ainult valetanud ja valetanud. Mu passis seisab üks nimi, aga tegelikult sündisin hoopis teise nime all. Ma olen teinud hulga pisipettusi ja neist kõvasti kasumit saanud. Ja nüüd ma tulin, et te mind vahistaksite."

Punapäine naine puhkes naerma. Ta vajutas nuppu oma selja taga. Otsekohe sisenesid kaks tursket meest. Üks oli kiilakas ning veidi lühem. Teine kõrgus nagu Eiffeli torn Johnny kohal. Tollel olid paksud tumepruunid juuksed ja kitsehabe. "See mees siin ütles, et ta on teinud pettusi ja sellest raha saanud ja tahab nüüd vangi minna," kõõksus naine. Tulijad puhkesid ka naerma. "See vennike ei peaks seal päevagi vastu," ütles üks. "Ha-ha-ha. Ta tahab kõva selli mängida ja pärast vanamehena uhkeldada, et on vanglas käinud. Tänapäeval tehakse ikka kõike, et noortele naistele meeldida," ütles teine. 

Nad pooleldi tirisid, pooleldi juhatasid Johnny Lowi, endise Stefan Hanseni hoonest välja. "Kui teed, ära tunnista," ütles kiilaspäine talle. "Kui sa tõesti neid asju tegid, milles ma sügavalt kahtlen, siis hoia suu lukus," lausus teine. "Aga..." ütles Johnny. "Sina pole ainuke, kellel jamad tulevad," ütles uuesti esimene mees. Johnny alustas uuesti: "Ma tahan..." "Kas sa üldse oma perele ei mõtle. Kui sa vangi lähed ja kõik su vara ära võetakse, mis neist saab?" käratas teine juba üsna vihaselt. "Ma olen ju ainult ühes suures vales elanud!" protesteeris Johnny. "See ei olnud ju sinu süü. Sa müüsid oma varju maha, mis sa arvad, et oleks pidanud juhtuma, kui oma kilbi ära annad?" teatas kiilakas elukogenult. "Varju?" küsis Johnny. "Jah, varju. Pimeduse ja valguse vahelise tasakaalu. Kuidas iganes sa teda nimetad," ütles kitsehabemega mees veidi rahunenumalt. "Mismoodi?" päris Johnny uuesti. "Kas sa siis ei mõista? Varju maha müües andsid sa oma kaitse ära. Kõik halvad mõtted pääsesid ligi. See polnud tegelikult sina, kes seda kõike kokku valetas. See oli valgus, kes läbi sinu tegutses," ütles kiilaspäine mees tüdinult ja pöördus juba minekule. "Oota!" hüüatas Johnny ehmunult. "Aga kuidas te teate?" päris ta kiiresti. "Me oleme varju valvurid," vastas teine mees, "sul vedas, et sa just meie otsa sattusid." Mehed hakkasid uuesti mööda kõnniteed eemale sammuda. "Oodake!" hüüdis Johnny uuesti, aga seekord nad ei peatunud.

...

Johnny läks koju ja istus vapustatult ukse ette maha. Ta oli üritanud tõde rääkida, kuid keegi polnud kuulanud. Kõik olid tema üle naernud, kõigepealt naine ja siis ametnikud politseis. Pole ime, et olud riigis nii käest ära on läinud, mõtles mees. Kui rahapettuste kuningat, kes ise seda tunnistab vangi ei panda, siis mis saab edasi?

Johnny lubas endale uuesti, et enam ta ei valeta. Kuigi tegelikult polnud tal ka selleks tarvidust. Ta oli oma varju tagasi saanud ja juba see ei lasknud tal enam pettustega tegelda.