Helene Holmström "Armastus ja haputainas" on armas jõuluromaan, kus on palju küpsetamist, kuna tegeletakse peategelase kondiitriäri päästmisega. Mulle nii meeldib see kaanepilt, kohe kutsub lugema.

"Armastus ja haputainas" räägib sellest, kuidas vändatakse telesaadet, kui pikad on üksinda kondiitriäri pidava naise päevad ning milline näitemäng peitub ekraanilt nähtud ideaalsete pühade taga. Just see televinkel eristab romaani teistest omasugustest. Pingeid on kaamera taga palju ja romaan pole üksnes muinasjutt, kus kaks pagarit teineteist leiavad, vaid mõlemal on oma mured, millega tegeleda. Kuigi raamatus näidatakse kahe jõulusaate telgitaguseid, siis minu jaoks jäi õigest pühadetundest vajaka. Piparkookide küpsetamist, glögi joomist ja kaunistuste ülesseadmist küll oli, aga midagi jäi ikka puudu.

Kõige rohkem on raamatus juttu küpsetamisest. Ma ei jaksanud kokku lugeda, kui mitu korda lendas jahukott lauale ja hakati tainast sõtkuma. Kuigi alguses on õhk Henriku ja Nora vahel vastumeelsusest paks, siis nähes mõlema armastust kerkivate leiva- ja saiapätside vastu, on selge, et nad leiavad ühise keele. "Armastus ja haputainas" paneb uskuma saatusesse, sidudes peategelased ka mitme põlve tagant. Minevikupeatükid ei olnud mu lemmikud, kuna juba esimene pilguheit 1945. aastasse ütles tegelikult kõik ära. Üllatama pani ainult, kui palju oli rootslastel viha soomest tulnud põgenike vastu. Kaevu mürgitamise ja vargussüüdistuste peale kukkus täitsa karp lahti. Sellest teemast loeksin meeleldi eraldi romaani, aga juuretise lugu oleksin eelistanud Nora või Henriku suu läbi kuulda.

Midagi on väikeste kondiitri- ja pagariäride juures, mis lausa karjub: "ideaalne jõuluromanssi materjal". Eelmiste jõulude paiku loetud "Armastus jõuluturult" segas samuti ahvatlevad küpsetised mesimagusa armumisega. Nii et soovitan seda ka, kui "Armastus ja haputainas" meeldib!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!