Catriona Ward "Needless Streeti viimane maja" on segane romaan kadunud tüdrukust ja poolearulisest mehest. Teos ei oleks ilmselt poes mu tähelepanu püüdnud, kuid uute raamatute nimekirjas jäi ebatavalise kirjeldusega silma. Esiteks, piiblit lugev kass, ja teiseks lubas teos, et eksin, kui püüan ära arvata, mis selles majas toimub. Võtsin väljakutse vastu ja muidugi põrusin!

Tänapäev. Needless Street on tupiktänav, mille lõpus elab Ted Bannerman, eraklik meesterahvas, kes jagab maja kassiga. Aeg-ajalt ilmub külla ka teismeline tütar. On ilmselge, et Tedil pole peas kõik korras, mis on ka põhjus, miks ta sattus kahtluse alla, kui 11 aastat tagasi kadus lähedal asuva järve äärest väike tüdruk. Juhtum jäigi lahendamata. Kadunud tüdruku õde pole siiani rahu saanud ning uurib omapäi kõiki kahtlusaluseid. Tal õnnestub hankida Tedi aadress ning naine kolib kõrvalmajja, kaljukindla kavatsusega mees vahele võtta.

Lisaks sellele, et "Needless Streeti viimane maja" on paganama segane, on see ka ääretult kurb romaan, milles on juttu laste väärkohtlemisest ning katkistest inimestest. Raske on raamatut hinnata. Algus venis, kuna ma ei saanud teose stiiliga sina peale. Mulle ei meeldinud Ted, mulle ei meeldinud Olivia, mulle ei meeldinud Lauren. Kõigi kolme peatükkides toimusid nii veidrad ja ebaloogilised asjad. Mehe puhul ei sallinud ma lisaks kontrasti lapseliku lihtsameelsuse ja alkoholiga liialdamise vahel. Eeldasin, et piiblit lugev kass meeldib mulle, aga tema puhul oli samuti kõik nii vale. Tunduvalt lihtsam oli lugeda kinnisideede küüsis vaevleva naabrinaise vaatenurka: selge, eraklik veidrik, hoiab kodus kõike seitsme luku taga, järelikult on midagi varjata ja tuleb välja selgitada, mida. 

Kogu lugemise vältel olin kindel ainult kahes asjas. Esiteks ei saa olla lahendus see, et Ted hoiab väikest tüdrukut kinni. Teiseks, ei uskunud ma hetkekski, et Lauren on Tedi tütar. Ülejäänu oli liiga veider ja mul puudusid hüpoteesid, mis Needless Streeti viimases majas päriselt aset leiab. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud lookillukesi kokku panna, ei saanud ma neid omavahel klappima. Mida rohkem pöörasin detailidele tähelepanu, seda hullemaks läks pilt. Vaip vahetab värvi, pandimajja viidud pilt ilmub tagasi seinale, matrjoškad parandvad iseenesest. Selle sasipusa sees on siiski olulised vihjed, aga et natukenegi selgust tuleks, läks päris kaua aega ja kogupildi ilmsiks tulemiseks veelgi rohkem. Ma ei olnud valmis, et lõpplahendus on nii võimas, et lausa maailmapilti avardab. Selliste pärlite tõttu tasub ilmuvate raamatute nimekirjal silma peal hoida. See raamat tõesti väärib Stephen Kingi soovitust esikaanele.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!