LVI ehk planeet Maa viimane lootus - mälukaotusega mees kosmoses

Andy Weir "Ave Maria" on tõeliselt hea seiklusjutt mehest, kelle kätes on planeet Maa ja kogu inimkonna tulevik. Olen tahtnud lugeda nii "Marslast" kui ka "Artemist", aga näe mu esimene tutvus Weiri loominguga oli alles tema kolmas romaan. Ainus, mida enne raamatu kätte võtmist teadsin, oli see, et tegevus toimub kosmoses.

Lähitulevik. Mees ärkab koomast teadmata, kes, kus ja miks ta on. Ta on voolikuid täis topitud ja robotkäte hoole all. Ümbrust uurides selgub kaks asja. Esiteks viibib ta kosmoselaeval ning teiseks on seal ihuüksinda, kuna teised kaks meeskonnaliiget ei elanud reisi üle. Kildhaaval hakkab ka tema mälu tagasi tulema. Mehe nimi on Ryland Grace ja ta on ainus, kes saab päästa inimkonna ähvardava jääaja eest. Mida rohkem meenub detaile missiooni kohta, seda enam saab selgeks, kui palju on kaalul ja kui väike on šanss õnnestuda.

"Ave Maria" alguses on kõik üks suur müsteerium. Kuna saladuseloori kergitamine on üks teose võlusid, jään oma postituses napisõnaliseks, et mitte kellegi lugemisrõõmu vähendada. Põnev oli koos peategelasega avastada, kes ta on, kus ta täpsemalt on, kuidas ta sinna sattus ning muidugi miks. Kusjuures mõned olulised infokillud tulevad välja alles üsna lõpus.

Mälukaotusest üle saamine on alles esimene proovikivi probleemide jadas, millega mees rinda peab pistma. Nagu esmaklassilises seiklusjutus ikka, ei kulge asjad plaanipäraselt. Ette tuleb igasuguseid ootamatusi ja samal ajal lähevad panused aina kõrgemaks. Õnneks on kosmosesse saadetud mees nagu orkester teaduslabor, kel igas vallas teadmised tagataskust on võtta. Nautisin väga Rylandi leidlikust keeruliste situatsioonide lahendamisel ning seda, kuidas Weir mõnuga tema katsetamist ja lahenduskäike kirjeldab. Lugejale tehakse kõik puust ette ja punaseks. Mulle meeldib loogika ja kuigi "Ave Maria" tiirleb kosmoseavarustes, seisab see ka mõnusalt kahe jalaga maa peal. Kui übermensch peategelane kõrvale jätta, olen valmis uskuma, et kõik romaanis kirjeldatud võiks päriselt aset leida.

Lugematult on teoseid sellest, kuidas inimkonda ähvardab pihuks ja põrmuks teha suur kivimürakas, mille trajektoorile me juhuslikult jääme, või tulnukad, kes meie armast koduplaneeti endale sooviks, aga kirjaniku versioon on värskendav ja elegantne. Veel nautisin paralleele Robinson Crusoega. Muidugi ilmub välja ka ustav Reede, kes on ilmselt iga lugeja lemmik. Ma ei ole endiselt suurte kosmoselahingute fänn, aga selliseid seikluslugusid, eriti kui kamaluga füüsikat ja matemaatikat lisatakse, loen iga kell hea meelega. Andy Weir läheb lemmikute nimekirja.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!