Veiko Belials on üks eesti tuntumaid ja viljakamaid ulmekirjanikke, aga ometi on "Surnud mehe käsi" minu esimene tutvus temaga. Tegu on autori uusima lühijuttude kogumikuga, mis koondab ühtede kaante vahele 9 mehist lugu koos saatesõnade ja imeliste illustratsioonidega. On vanemaid jutte, mis juba auhindugi võitnud, on ka uusi, mida mujal avaldatud pole. Raamat viib rändama nii soisele Veenusele kui ka kosmoses triivivasse vanglasse, avab surematute ja surelike sõdurite mõttemaailma, tutvustab tulevikku, kus tegutsevad robotid ning tundmatud eluvormid.

Esmatutvus Belialsiga oli igati positiivne. Mulle jätsid mulje kirjaniku sõnakasutus ja väljendid nagu: “silmad olid külmad ja elutud kui kaks kildu kuiva jääd”. Eraldi kiitust väärib ka kogumiku võrratu ülesehitus. Lugejat ei visata lihtsalt ühest tummisest loost teise, vaid igale jutustusele eelneb autoripoolne sissejuhatus. Tervitan iga võimalust piiluda kirjaniku pähe, kuulata, mis peitub loo taga - kust tuli inspiratsioon jne. Kommentaarid eristasid vana loomet uuest ja juhatasid kätte suuna jutustuste puhul, mis olid võrsunud mõne teise ulmeautori, näiteks Strugatskite või Joel Jansi, tekstidest. Lood üllatavad ning ükski lõpp ei ole kristallselge. Belials vaid vihjab, milline võiks lahendus olla, aga puust ette ja punaseks ei tee. Kirsiks tordil on muidugi illustratsioonid, mis tekste toetavad ja täiustavad.