Tänapäev, Vermont. Teate küll neid lugusid, kus noor entusiastlik pere ostab võileivahinnaga uhke häärberi, olles kindlad, et seal varasemalt toimunud võikad sündmused neid ei mõjuta. Ei möödu sugugi kaua, kui maja jäetakse maha ja perekond võib end õnnelikuks lugeda, et nad kõik eluga pääsesid. Baneberry Hall on üks selline hoone. Maggie elas seal lapsena mõned napid nädalad, ent ei mäleta sellest ajast midagi. Kogu lugu on kirjas tema isa raamatus "Õuduste maja", mis ootamatult väga kuulsaks sai, kuid naine ei usu tondijutte ja on kindel, et vanemad on talle elu aeg valetanud. Kui isa sureb, pärandub Baneberry Hall tütrele. Hoolimata mehe viimasest palvest, et Maggie iial ohtlikusse majja oma jalga ei tõstaks, sõidab naine sinna renoveerimisplaanidega ja sooviga välja selgitada, mis tema lapsepõlves õieti juhtus. Kohe hakkavad sündima seletamatud asjad, täpselt nagu raamatus.

"Lukusta kõik uksed" jääb endiselt troonile, aga "Enne pimedat koju" leidis samuti koha lemmikute seas, suuresti tänu minu nõrkusele "Amityville'i õuduse" vastu. Lugemiselamus oligi suuresti sõit nostalgialainel. Kirsiks tordil on Baneberry Hall, üks neist kohtadest, mis on rohkem raamatu tegelane kui tegevuspaik. Tõele au andes, kogu raamat keskendubki tema tundma õppimisele, iga peatükk tutvustab uusi tahke, avastab uusi nurgataguseid. Mulle hakkas see sünge ajalooga häärber kohe meeldima. Linnalegendid, siumarjad ja punakõhud loovad parajalt kõheda õhustiku. Sagerilt muud ei ootakski.

Teos kõrvutab "Õuduste maja" peatükke ja tänapäeva Maggie'it üritamas aru saada, mis tema isa romaanist on tõsi, mis väljamõeldis. Raamat-raamatus ülesehitus on alati vinge, aga oli ekstra äge, kuidas ilmnevad paralleelid kahe looliini vahel. Samad detailid korduvad üha uuesti ja uuesti, aga see ei häiri sugugi, vaid kruvib pinget. Kusjuures, kui ma olin põhikoolis, proovisin ise kirjutada järjejuttu nimega "Déjà vu", milles samamoodi vaheldus raamat ja päriselu, kus kordusid raamatu sündmused. Lugu algas inimrööviga, aga ma ei jõudnud sellega kuigi kaugele.

Maggie kogemused ja tema isa raamat jätavad vägisi mulje, et majas toimub midagi üleloomulikku, aga kirjanikuga tuttav olles teadsin, et kõik saab maise seletuse. Tegelikult ei ole judinate tekitamiseks üldse paranormaalset aktiivsust vaja. Jubedaid asju juhtub ka ilma tontideta. See raamat lisas mu “ei taha enam kunagi ette kujutada” nimekirja mao kohvitassis.

"Enne pimedat koju" ja "Lukusta kõik uksed" on väga sarnase käekirjaga, kasutades isegi samu õudukate elemente: on uskumatult hea võimalus, on lühike aeg uues kodus enne põgenemist, aga mõlemad põnevikud on siiski omanäolised. Kui "Lukusta kõik uksed" lõi pahviks, siis "Enne pimedat koju" on tüüpilisem tänapäeva põnevik  nii lõpu kui ka selle poolest, et kõige jubeda kõrval ka tibake vana head armastust, õnneks ei hüpanud tegelased esimesel võimalikul momendil voodisse. Eriti meeldis mulle selle raamatu juures, kuidas loo peategelaseks ei ole suvaline uudishimulik tüüp, kes nina valesse kohta torkab, vaid tütar, kellel on sügavalt isiklik huvi. "Õuduste maja", Maggie isa raamat, on kujundanud kogu tema elu ja naine on vägagi motiveeritud selle saladusi paljastama. See lisas nii palju usutavust. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!