18. juuni - TLL-HEL-JFK

Viimasel ajal ilmub iga päev artikleid, kuidas lennujaamades, kaasaarvatud Tallinnas, on tavatult pikad sabad. Seega sättisime end kohale 3 tundi enne lendu. Turvakontrolli jõudes oli meie ees umbestäpselt 0 inimest. Egas midagi, kirjutasin ühe blogipostituse valmis, vahelduva eduga sai kuulata elavat muusikat, sest meil seisab ju lennujaamas kontsertklaver, ja lõpuks algas ka meie pardaleminek. Lendasime Finnairiga marsruudil Tallinn-Helsinki-New York (JFK). Vahemaandumine oli lühike ning muud polnudki teha, kui otsisida üles oma värav ja astuda sappa. Kontroll oli lühike, küsiti paar küsimust kohvri kohta ja dokumenti nimega attestation form, mis juba kodus sai täidetud. Lennukile siiski kohe ei lastud, istusime veel tükk aega ooteruumis.

Meil hullult vedas pika lennu piletitega, ma ei tea, kas asi oli selles, et tegin minuti pealt check-ini, aga saime kohad varuväljapääsu juurde tohutu jalaruumiga. Kui tekib küsimus, kas seal telekat polnudki, siis oli ikka, see tuli käetoe seest välja. Sama oli pisikese lauakesega. Väljalend küll hilines 20 minutit, aga muidu läks kenasti. Proovisin veidi magada, näppisin telekat, lugesin natuke, sõin ja olimegi kohal. Kui mikroskoopilise kanatükiga lõunasöök oli nämma, siis saiake, mida enne maandumist snäkiks pakuti, oli väga veider. Selle vahel oleks nagu püreesupp olnud.

Kohale jõudes saime pikas passikontrolli järjekorras seista. Algus tundus lootusetu, kuna suur tropp tekkis kohe eskalaatori allotsa juurde ja ei saanud arugi, kus see õige saba asub. Aega ei võtnud, aga seisime seal vast 1.5h. Kontroll ise oli kiire - ei mingit ristküsitlust, võeti sõrmejäljed ja tehti pilti, nii et saime riiki sisse, ilma et kedagi oleks huvitanud ESTA või vaktsineerimispassi olemasolu. Ja olimegi Ameerikas. Esimene elamus oli taksosõit Manhattanile, kuna juht tegi ülbeid manöövreid ja rääkis terve tee telefoniga. Reaalselt, kui üks mitmekümneminutiline kõne läbi sai, otsis ta kohe järgmise inimese, kellele helistada. Üldine kohalik liikluskultuur jättis sama pöörase mulje. Ma ei oskagi õieti seda sõnadega kirjeldada: muidugi tuututati, sõiduread ja sõidurajad ei läinud kokku, möödasõite tehti ka teepeenra kaudu jne.

Hommikust saati teel olek tähendas seda, et kui Eestis oli ammu magamaminekuaeg, siis New Yorkis oli just paras minna välja õhtust sööma. Pärast päev otsa istumist oli mõnus jalgu sirutada. Jalakäimine pakkus järgmist kultuurišokki, kuna punase tule järgimine oli pigem erand kui reegel - kui ühesuunalisel tänaval ikka ühtki autot ei tule, siis lähed üle. Ilm oli soe, aga väga tuuline ja kiskus tormi poole. Saime mõnusa laua restorani Cookshop välialas - tänavale ehitatud ajutine terrass laudadega. Vaateks oli tihe linnaliiklus ja selle taga tüüpiline NYC parkimisplats, kus vertikaalsete kohtade eest hingehinda küsitakse. Toiduelamus oli ka super - hõrk tuunikala, mis reaalselt sulas suus kombos apelsini ja pistaatsiapähklitega. Tagasitee pakkus imelisi vaateid, kuidas loojuv päike kõrghooneid kuldab. New Yorki päikeseloojangud on klass omaette. Käisime veel läbi toidupoest, mis oli jälle teistmoodi kogemus. Whole Foods on kallimat ja tervislikumat sorti supermarket. Valik võttis muidugi silme eest kirjuks, oleks tahtnud kõike proovida, aga piirdusime hunniku puuviljade ja erinevate jookidega - vitamiinivesi, kombucha, kookosvesi. Ilmselgelt olime pikast lennust dehüdreerunud. 

19. juuni - High Line, Little Island, Harry Potter

Järgmisel hommikul läks uni muidugi varakult ära. Päeva alustasime nagu eelmise lõpetasime - jalutuskäiguga. Esmalt seadsime sammud High Line'i nimelisse parkki. Seda on muide ka eelmisel fotol näha. Park on rajatud endisele raudteele. Nagu nimi vihjab, asub ta maapinnast kõrgemal. 2,3-kilomeetrine jalutuskäik pakub ilusaid vaateid, mille eest raha ei küsita. Meeles tasub pidada ainult avamisaegu. Pargi ajalugu on hämar. 19. sajandi keskel liikusid kaubarongid tänavatasandil, mis oli jalakäijatele nii ohtlik, et sai tuntuks kui surma avenüü. Esimese lahendusena palgati hobustel mehe patrullima ja jalakäijaid kaitsema, aga see ei töötanud, niisiis eemaldati ülekäigud ja hakati planeerima raudtee tõstmist. 1933. aastal sõitis esimene rong üle High Line'i. Kuuekümnendateks nõudlus vähenes, kuna kaupu vedasid nüüd veoautod ja lõunapoolne osa teest lammutati. Ülejäänud lõik seisis niisama, taimed võtsid raudtee üle ja inspireerisid pargi rajamist.

High Line'i ühes otsas asub Hudson Yards, kus püüab pilku abstraktne ehitis the Vessel. See avati 2019. aastal, kuid suleti kaks aastat hiljem nelja enesetapu tõttu ning hetkel taasavamisplaane pole. Esimesele korrusele saab küll sisse piiluda ja väljast pakub ta ka muidugi ägedaid pildistamisnurki. Suvel toimub piirkonnas palju ägedaid tasuta üritusi, näiteks meie sealoleku ajal oli teatud õhtutel jazzikontsertid või vabaõhujooga, aga plaanidesse need lõpuks ei mahtunud.

High Line'i teise otsa lähedal on Chelsea Market, mis meenutab meie Balti Jaama turgu - hipsterliku energiaga toidusõprade paradiis. Lisaks on seal väiksemad poekesed, Artists & Fleas on hea koht otse kohalikelt kunstnikelt suveniiride ostmiseks. Mind vaimustas veel hoone enda ajalugu - algselt oli see küpsisetehas, kus 1912. aastal sündis ameeriklaste lemmik Oreo küpsis.

Turuhoonest vee äärde jalutades püüab pilku tehissaar Little Island, meie järgmine sihtkoht. See on üks uusimaid New Yorki vaatamisväärsusi, avatud mais 2021. Hudsoni jõe kallas oli 19. ja 20. sajandil see koht, kus peatusid ookeanilaevad. Little Island on rajatud Pier 54 ja 56 varemete vahele. Just siia saabusid omal ajal Titanicu huku üleelanud. Kaid said kahjustada orkaanis Sandy ning endisel kujul taastamise asemel tahtis üks rikas ameeriklane luua newyorklastele uut moodi avaliku ruumi, mis näeks rabav välja ning rõõmustaks inimesi oma praktilise väärtusega. Saar koosneb 132-st erineva kujuga “tulbist“, mis toetuvad 280-le betoonsambale. Selle ehitamine läks maksma $260 000 000, aga külastamise eest raha ei küsita. Pargi juurde kuulub ka oma meelelahutusprogramm, kust leiab nii tasuta kui piletiga üritusi. Mina olin küll vaimustuses, iga nurk pakkus erinevaid maruägedaid vaateid ja aja maha võtmiseks on see küll ideaalne paik.

Tagasi jalutasime mööda kaldaäärt ja suundusime lõunatama Penn Stationi lähedale TickTock dinerisse. Otsustasin proovida vahvliga kana ja täpselt seda ma saingi - ameerika vahvel koos paneeritud kanafileega. Ei olnud eriline toiduelamus.

Päeva kõrghetk oli Harry Potteri pood. New Yorki reisi planeerides sai see kohe plaanidesse kirja, aga endal jäi mul kahesilmavahele, et lisaks lahedale dekoorile, ostlemisvõimalustele ja võiõlle kohvikule pakuvad nad ka virtuaalreaalsust ja lausa kahes variandis - seiklus Sigatüükas või luuaga lendamine. Tegime läbi esimese, mis oli superäge. Soovitan kõigile! Kui meil siin saab Toilas VR-prillidega näha Oru lossi või Tartus Kaarsilda, siis seal nägi lossi ning oma kaaslasi, sai stsenaariumi järgi ringi liikuda ja võluda ka! Seiklus algas nagu ikka teekond Sigatüükasse - Kings Cross Station, haara pakikärust ja kihuta läbi seina. Asi kiskus aga viltu, seoses Dobby, ühe tuttava maagilise kohvri ning selle asukatega. Sain küll aru, et kõnnin väikeses ruumis ringiratast, aga kõik tundus ometi reaalne, sest tuul puhus, vett pritsis, jalgealune värises. Poodi jätsime ka muidugi raha. Enne VR kogemust käisime kohvikus võiõlle mekkimas (jäätis oli läilalt magus ja kõike ära ei söönudki) ja pärast ei suutnud ma lahkuda ilma MACUSA dressipluusita, mis oli küll kallis, aga see-eest maailma pehmeim. Isegi kui ei ole plaanis midagi osta, soovitan igal Potterifännil poele pilk peale heita, teha Hagridi saabastes pilti või kasutada floopulbrit korruste vahel liikumiseks.

Ega sellega veel päev läbi saanud, jalutasime veel ringi. Õhtust sõime ägeda interjöriga tai kohas At Nine. Enne magama heitmist käisime veel Grand Centralis ja heitsime kaugelt esimese pilgu Times Square’ile.

20. juuni - Brooklyn Bridge, DUMBO, Manhattan Bridge, Chinatown, Little Italy, Strand bookstore

Eelmise päeva sammudest väheks ei jäänud, seega esmaspäeva hommikul sõitsime metrooga all-linna, et jalutada üle Brooklyni silla. Sild on ilmselt üks kuulsamatest New Yorki vaatamisväärsustest ja tasub külastamist, sest see on tasuta ja pakub nauditava jalutuskäigu paraja pikkuse (1.8km) ning ägedate vaadetega. Tagantjärgi tarkusena on sild üks parimaid kohti odavate suveniiride ostmiseks - võtmehoidjad, magnetid, T-särgid, nokamütsid. Lisaks tasub silmad lahti hoida, sest mul õnnestus sealt maast tervelt dollar leida. Sillal on muidugi huvitav ajalugu. Seda ehitati 14 aastat ja minu üllatuseks tuli välja, et Brooklyn Bridge on vanem kui Tower Bridge Londonis. Valmimise hetkel 1883. aastal oli see maailma pikim rippsild ning esimene, mis kasutas terastrosse. Sild ehitati, et töölisklassil oleks lihtsam Manhattani ja Brooklyni vahel liikuda. Need olid sel ajal kaks eri linna ja ühendus toimus praamiga. Kui esimene arhitekt John Roebling suri ja tema poeg Washington kannatas dekompressioonitõbe all, võttis projekti juhtimise üle poja naine Emily. Tema oli ka see, kes sai au esimesena sild ületada.

Brooklyni poolel veetsime aega veeäärsetes parkides ja sõime mõnusa lõuna Westville'is. Mulle hullult meeldis, kuidas Ameerikas on elementaarne, et palava ilmaga tuuakse kõigile klaas vett ja seda käiakse ka küsimata täitmas. Tagasi Manhattanile jalutasime sobivalt üle Manhattani silla, mis oli pikem ja kõrgem kui Brooklyni sild. Vaade oli küll võimsam, aga kuigi inimesi oli vähe, siis rahulik polnud seal sugugi, kuna müra oli kõrvulukustav, üle silla sõitvad rongid kolisesid jubedalt.

Manhattani poolel viib sild otse Hiinalinna. Pikemalt ringi ei vaadanud, korra põikasime ühte poodi, kus müüdi enamvähem ainult punaseid ümbrikke. Kohe Hiinalinna kõrval on Little Italy, kust võtsime gelatot, mis oli küll värskendav, aga mitte kuidagi võrreldav itaalia gelatoga. Jalad olid juba üsna väsinud, nii et istusime veidi Washingtoni pargis. Kui eelmised kaks päeva olid kõva tuule tõttu pigem jahedad, siis see päev oli juba palav ja vägisi kiskus konditsioneeriga tuppa. Tegime veel peatuse kuulsas raamatupoes the Strand, aga sealt ma millegagi kohvrile kaalu ei lisanud. 20 000 sammu oli juba täis ka, nii et läksime koju puhkama.

21. juuni - Central Park & geocaching

Järgmine päev - järgmised 20 000 sammu, seekord viisid jalad Central Parki. Teejuhiks võtsin geoaarded, nii et tutvusime kivide, kujude ja karpidega. Pargi teeb eriliseks see, kuidas kohtuvad loodus ja pilvelõhkujad. Ümberringi laiub rohelus, aga taamal on alati paistmas klaastornid. Ma ilmselt ei pea ütlema, et see on suur park (kuigi alles suuruselt viies linnas), aga mõned numbrid tahaks küll välja tuua. Näiteks pikkust on sel 51 tänavavahet ja laiust 3 avenüüvahe jagu. Üks pargis olev aare tutvustab üle 30 silla ja tunneli, aga seda hullust me ette ei võtnud. Neid on seal nii palju, sest 19. sajandil planeerisid Calvert Vaux ja Frederick Law Olmsted pargi nii, et hoida lahus jalakäijate, hobuste ja sõidukite trajektoorid.

Üks asi, millele pargis tähelepanu pöörata, on kivipaljandid. Neid on ohtralt, kuna aluskivimi kiht on pinnale lähedal, ja tänu sellele on linnas lihtne puurida, et pilvelõhkujate ehitamiseks vundament kivisse ankurdada. Esimese peatuse tegimegi Umpire Rocki juures. Edasi jalutasime kuulsate kirjanike kujusid vaatama. See rada viis otse Bethesda purskkaevu ja paadikestega järve juurde, kus oli metsikult rahvast ja melu. Keegi tegi platsi ühes nurgas eratreeneriga trenni, keegi jalutas kümne koeraga, keegi tegi hiiglaslikke seebimulle, keegi laulis mikrofoni. Läksime edasi Imedemaa Alice'i kuju juurde, kus oli lausa järjekord, et sellega pilti teha. Kuju on küll ehitatud mõttega, et lapsed saaksid seal turnida, aga hämmastav oli see, kuidas vanemad lasid neil ronida ka näiteks Alice'i pähe, nii et silm ka ei pilkunud.

Kuigi pargis oleks ka kuskilt putkast süüa saanud võtta, jalutasime kaugemale, sest ühel oli kange McDonaldsi nälg. Nii nägime veidi Upper East Side'i enne tagasi pöördumist. Kui enne tundus pargis ohtralt pinke ja murulapikesi pikniku pidamiseks, siis nüüd nägime hoopis teist külge - tolmune rada, mõlemal pool võsa ja kohe kõrval veel suur autotee. Andis veel omajagu vantsida enne kui lõunastamiseks sobiva nurga leidsime. Enne veel viskasime pilgu peale veereservuaarile, mis suure osa pargist hõivab. 

Ringi jõudsimegi peale teha vaid pargi lõunapoolsele osale. Tagasiteel vaatasime veel kilpkonnatiigi kaldal asuvat Belvedere lossi. Selle kõrval asub lava, kus suvel tasuta Shakespeare'i mängitakse. Pileti saamiseks tuleb küll hommikul vara järjekorras seista. Ühel teisel hommikul nägin neid sabatajaid, kes mitu tundi varem matkatoolidega valmis olid. Seejärel jäi teele The Ramble - üks pargi metsasemaid osasid.

22. juuni - HP and Cursed Child

Minu nr üks, mis ma NYCs tahtsin teha - Broadway showd näha. Valik oli lihtne. Olen ammu tahtnud näha võlukunsti lavalaudadel. Etendus algas kell 1 päeval. Enne seda jõudsime läbi Times Square’i jalutada Robert Indiana HOPE skulptuurini ja selle kõrval Shake Shackis kõhud täis pugida. Soovitus - Portobello seene burger! 

Piletil oli kirjas, et ole tund varem teatris kohal, nii et seadsimegi sammud sinna. Juba oli saba ukse taga, jagati maske ja kontrolliti kotte, aga pigem oli rahvast hõredalt, sest muidugi ilmnes palju viimasel minutil tulijaid ja oli neidki, kes saabusid, kui etendus käis. Neile näidati suisa taskulambiga teed kohtadele. Elamus ise algas juba uksest sisenedes. Fuajees oli mitmeid maagilisi nurgakesi, kus telefoniekraani vahendusel sai näha, kuidas maalid ellu ärkavad, seintest patronused ilmuvad või laes küünlad hõljuvad (vaata Instagramist). Võtsime snäkipoest ülehinnatud näksimist ja ootasime, kuni lasti saali.

Etendus ise - tasub vaadata puhtalt produktsiooni pärast. See oli imeline, kuidas laval võlukunsti tehti. Jahmatavaid efekte oli palju - mitmemahlamögina joomine, kuidas Sigatüüka järv lavale toodi, Hermione raamaturiiul, ministeeriumi telefoniputka. Muidugi ka liikuvad trepid, dementorid, võlukunstiduellid. Oma kõige lemmikumat hetke ma reetma ei hakka, aga ütlen, et paariks hetkeks kasutati ära kogu saal, mitte ainult lava. Üks äge detail oli veel see, kuidas vaheajaks olid fuajees toimunud etendusega kooskõlas muudatused ja vahetus see, mida müüdi nännipoes.

Lugu ise oli sama hüplik nagu käsikirjas, eriti algus. Harry ja Albuse vastasseis tuli aga päris hästi välja. Mulle ikkagi ei meeldinud, kuhu see kõik viis ja Carl arvas samuti, et pole suurem asi. Aga isegi kui lugu ei meeldi, siis etendust on äge vaadata, nagu tõsiselt äge. Natuke sai nalja ka. Lõpus tuli kananahk ihule ja tahtis pisaragi silma tõmmata, kuigi Harry vanemate surm on ju ammu teada, aga vahel on hääl palju mõjusam kui pilt. Külm oli tegelikult juba varem, sest saalis oli päris jahe.

23. juuni - West Village & Korean barbeque

23. juuni oli esimene päev, mille plaanid kujunesid jooksvalt. Alustasime hommikut uuesti High Line’il, kuhu muide vahepeal uus kunstiinstallatsioon oli kerkinud, ja põikasime ka Chelsea Marketisse. Edasi jätkasime alllinna poole jalutamist. Teejuhiks sai jälle geopeitus. Külastasime West Village’i naabruskonda, Gay tänavat, New Yorki väikseimat krunti ja kitsaimat maja, Friends sarja kortermaja ja Ghostbustersite peakorterit. Lasen piltidel enda eest rääkida.

Õhtul oli siiski üks elamus ka varuks - läksime sööma Korea barbequesse. Jaanipäevale kohaselt peab ju olema grill ja väike lõke. Võtsime kolme peale mingisuguse 2 inimese kombo, mida oli enam kui küll. Liha ülejäägid saime kaasa võtta, aga kõrvalroogade kohta öeldi, et nende jaoks karpi ei anta. Kombo sisaldas kolme erinevat liha ja terve müriaadi kõrvalroogi, näiteks kimchiga supp, mingi aurav munaroog ja muud hõrgutised mida ma ei oska nimetadagi. Lõpetuseks toodi kõigile veel mahlane arbuusiviil. Toiduelamus oli 10/10. 

24. juuni - New York Public Library & Edge

Hommik algas nagu ikka - jalutuskäik linna peal. Suuna võtsime taas Grand Centrali poole, sest leidsin netist mind huvitava sihtmärgi - Library Way ehk tee, kus kõnniteed on mõlemal pool ääristatud raamatutsitaatidega tahvlikestega. See algab otse New York Public Library eest, nii et põikasime muidugi sinna ka sisse. Raamatukogu on võimas ja kõrgete lagedega. Sinna suurde uhkesse lugemissaali (Rose Main Reading Room), mis filmides on, me ei läinud, kuna see ei ole turismiobjekt, vaid rahulik koht uurimistöö tegemiseks. Teatud kellaaaegadel on küll tuurid, aga me ei mallanud oodata. Küll külastasime tasuta näitust, kus raamatukogu on välja pannud oma kogus olevad aarded. Osad on püsieksponaadid, teisi vahetatakse teatud aja tagant välja. Mind vaimustasid kõige rohkem Puhh ja sõbrad.

Jalutasime veel veidi ida poole, et Murray Hilli naabruskonnast üks aare võtta ja siis oli juba paras aeg, et end tagasiteele sättida, sest õhtul ootas järgmine põnev atraktsioon - Edge. See on põhjapoolkera kõrgeim vabaõhu vaateplatvorm, 100. korrus, 336 meetrit maapinnast. Ka sissekäigul oli turistidele mõeldud - valgus ja heliefektid, lifti oodates tutvustas lagi New Yorki kaarti ja liftisõit ise oli ka põnev. Üleval saab teha kõigi lemmik asja Ameerikas - seista järjekorras, et pilti teha. Edge'il on kolm nurka ja neist kahes pildi tegemiseks olid pikad sabad. Oh kui tüütu on, kui su ees on 7-liikmeline perekond, mille liikmed igas kombos koos pilti tahavad teha... Ootamine tasus igatahes ära, sest täpselt meie korra saabumise ajaks jõudis kätte kuldne tund. New York ülalt poolt on kindlasti vaade, mida tasub näha! Vaateplatvorme jagub neil igale maitsele.

25. juuni - Liberty Island & Ellis Island, Finance District, 9/11 memorial

Oleme jõudnud järgmise laupäevani, selle postituse viimase päevani. Hommikul võtsime suuna all-linna, et minna vaatama Ameerika ema, Vabadussammast, täisnimega The Statue of Liberty Enlightening the World. Võib tunduda, et see on üks neist kohtadest, mida külastada lihtsalt linnukese kirja panemiseks, aga ma üllatusin täiega positiivselt ja selle piletiraha eest saab näha-teha nii palju. Kohale tasub minna vara, et ei peaks pikas sabas seisma. Järjekord oli üks neist kohtadest, kus maski pidi kandma, aga pärast turvakontrolli võtsid enamik inimesi need ära. Juba praamisõit oli maru äge, kindlasti tasub trügida teisele korrusele reelingu äärde, et esmalt all-linna pilvelõhkujate siluetti imetleda ja siis Vabadussammast ennast.

Nädalaga võib põhilised vaatamisväärsused ära vaadata, samas on New York selline linn, kus leiab alati midagi teha. Mind hakkas täiega huvitama mitmekorruseline etendus "Sleep No More". Muidugi rohkem oleks võinud suuremaid ja väiksemaid raamatupoode avastada. Muuseume on ka New Yorkis palju. Üht-teist me veel nägime-tegime, aga sellest saad lugeda ilmselt ülejärgmisest postitusest, kui tagasi New Yorki jõuame! Järgmine postitus tuleb Washington DC-st ja meie roadtripist.