Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Patricia Wilson "Saladuste villa" on üks neist raamatutest, millest ma enne lugemist midagi oodata ei osanud, kuna polnud ei teosest ega autorist varem midagi kuulnud. Ajaviitekirjandus ei ole žanr, milles ma end koduselt tunnen, eriti kui kirjanik on võõras. Sisukirjeldus ahvatles aga minevikusaladustega ning kaanepilt oli kutsuvalt suvine ja soe, mistõttu otsustasin proovida.

Rhodos. Naomi ja Rebecca on õed ning Bubba on nende vanaema, kes kasvatas tüdrukud üles, kuna nende vanemad hukkusid merel. Rebecca kolis kümmekond aastat tagasi pärast suurt tüli Inglismaale ning pole sellest ajast saati õe ega vanaemaga suhelnud. Hiljuti oli Bubbal insult ning ta taastub Naomi hoole all. Parematel päevadel on vana naine elujõuline, kuid halvematel kerkivad üles sünged minevikumälestused. Ta ei ole kunagi lapselastele rääkinud oma elust Rhodose natsiokupatsiooni ajal ning võtaks parema meelega saladused hauda kaasa. On aga tekkinud võimalus, et kohtu kaudu antakse tagasi juutidelt võõrandatud vara ja selleks peab perekond kokku tulema. Rebecca tuleb viimaks nende ellu tagasi ja mõlemad õed saavad 16-aastase Pandora päevikute kaudu teada vanaema süngetest saladustest ja suurtest vägitegudest.

"Saladuste villa" üllatas väga positiivselt. See ei olnud lihtsalt minevikusaladustega lugu, vaid jutustas detailselt Rhodose ajaloost. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ka Kreeka paradiisisaared kannatasid natsiokupatsiooni käes. Ebaõiglus ja julmus olid südantlõhestavad, aga vastupanuliikumise vahvus andis lootust. Üks eriti põnev detail oli suletud uks politseijaoskonnas, mis mind nii paelus, et kohe google otsingu tegin, et teada saada, kas see oli päris. Oligi!

Mulle läksid korda ka Naomi ja Rebecca olevikumured, aga need muidugi kahvatusid selle kõrval, mida Bubba/Pandora teismelisena koges. Ainuke asi, mis mulle kuidagi pähe ei mahtunud, oli see, kuidas õdedel vanaema päevikute lugemiseks nii palju aega kulus. Põnevaid raamatuid on niigi raske käest panna, aga ma ei kujuta ette, et see oleks üldse võimalik lugedes pereliikme memuaare, aga nemad jätsid tihtipeale kõige närvekõditavama koha peal pooleli. Igasugused kokkusattumused ei häirinud mind absoluutselt, aga see oli nii loogikavastane.

Ühe kivi tahaksin veel kirjaniku kapsaaeda visata. Pealkirjad on Patricia Wilsoni romaanidel küll mitte midagi ütlevad. Jah, selles raamatus on üks salajane villa, aga see ei olnud nii määrava tähtsusega, et pealkirjas figureerida. Tema teistel raamatutel on ka väga sarnased pealkirjad - kõik on mingit sorti saladustest ja Kreeka saartest - saladuste saar, Santorini saladused jne. Eesti keeles on ilmunud veel tema "Põgenemine Kreetale".

"Saladuste villa" on ajaviiteromaan kahest õest, kes loevad vanaema päevikust, kuidas too osales Rhodose natsiokupatsiooni vastases liikumises. Mulle meeldis teose rikas ajalooline taust ja peategelasteks olevad kolm naist, igaüks oma muredega. Soovitan kergeks suvelugemiseks!