XXVI ehk sõprus, mis algas pudenevate pastinaakide ja kinnijäänud kolimisautoga

Aitäh, Pegasus, raamatu eest! 

Teresa Driscoll "Täiuslik sõber" oli selline raamat, millest ma ei osanud enne lugemist midagi oodata. Ma ei olnud kirjanikust varem midagi kuulnud, kuigi temalt on eesti keeles ilmunud teinegi põnevik "Ma jälgin sind".

London tundus ohtliku kohana laste kasvatamiseks, niisiis kolis Sophie pisipoja Beniga Edela-Inglismaale, Tedbury Crossi. Naine pole seal kuigi õnnelikum, kuna oodatud teine laps ei taha tulla, abikaasa käib endiselt Londonis tööl ja tal endal on seljataga üks suur ebaõnnestunud projekt, aga siis kolib külla Emma, kelle poeg Theo on Beniga üheealine. Naised sõbrunevad kärmelt, poisid veel kiiremini ning kuigi külas on inimesi, kellele Emma sugugi ei meeldi, tunneb Sophie, et asjad lähevad jälle ülesmäge. Ent see kõik oli minevikus. Käesoleval hetkel on Sophie rongis ja väike Ben, kelle ta Emma hoolde usaldas, on koos Thoega sattunud õnnetusse. Ema on paanikas, aga ta ei saa kaugelt kuidagi aidata, telefoni teel ei selgu isegi, kumb poiss raskemalt viga sai, sest haiglas ei tehta neil vahet.

"Täiuslik sõber" on üks neist "nüüd ja siis" raamatutest, mille tegevus pendeldab kahe aja vahel. Enamik romaanist keskendub Sophie ja Emma sõbrunemisele. On juttu ka külaelust ja -elanikest, Sophie' ning Marki abielu dünaamikast. Võiks arvata, et tegu polegi põnevikuga, kui vahepeal poleks rongistseene, mis hoiavad õhus küsimust, kuidas kõik sinnani eskaleerub. Kirjanik tegeleb väga palju lava üles seadmisega, paljastab väikeseid juhtumisi, näitab olukorda ühe ja teise nurga alt, kuni Emma tundub kõike muud kui täiuslik sõber, aga kes ta täpselt on, selgub alles päris lõpus. Lisaks sellele, et Sophie möödunut meenutab, on vaatepunkte veel, isegi liiga palju. Ma sain aru, et politseiuurijal ja detektiivil oli oma roll kanda, aga mind ei huvitanud absoluutselt, kelle vastu neil tunded on.

Tempo poolest on see pigem aeglane põnevik ja minu jaoks polnud see ka eriti pingeline. Juba pealkirja ja sisututvustuse järgi aimdub, et selle Emmaga on midagi kahtlast, mistõttu ei olnud seda efekti, kuidas tore naaber osutub kellekski kohutavaks. Eks viimastel aastatel valitseb raamatumaailmas selline põnevike võidukäik, et raske on millegagi üllatada. Emma loos ei olnud küll midagi uudset, aga mõned ootamatused selles loos ikkagi olid. Ma ei teagi, kuidas ma nii pime olin, et ei saanud aru, kelle poeg Theo on. Ilmselt on süüdi see, et ühe tegelase käitumine oli lihtsalt nii ebaloogiline. Kõige üllatavam oli mu jaoks hoopis see, kuidas lõpus kõik otsad kokku seoti ja veel lipsukese ka peale tehti. Ei mingit ruumi kaheti mõistmiseks. Mulle täitsa meeldis see pilguheit nii-öelda tulevikku.