Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Mul on tunne, et alustan iga teist blogipostitust sellega, kuidas raamat mulle kiidulaulu tõttu silma jäi, nii ka Kristin Hannah "Neli tuult". Kui see nüüd hiljuti eesti keeles ilmus, võtsin kohe kätte. Ma ei ole kirjanikult varem midagi lugenud, aga mõned tema raamatud on mul juba tükk aega lugemislistis olnud.

1920-40, Texas ja California. Saatusele kohe meeldib Elsale kaikaid kodarasse loopida. Lapsepõlves jäi ta raske haiguse kiuste ellu ja ei taha midagi rohkem, kui armastust. Vanemad ei hooli temast kuigivõrd ja heidavad tütre kodust välja, kui too lapseootele jääb. Elsa on sunnitud abielluma ja linnast maale kolima. Ämma-äia juures leiab ta ühtekuuluvustunde ja õpib tegema tööd. Seejärel saabuvad pikk põud ja tolmutormid, mis räsivad Suurt tasandikku. Maapind lõheneb, loomad surevad, kõhud mulda täis, kõik mattub tolmu alla, tuhanded inimesed on juba põgenenud. Elsa armastab oma uut kodu ega taha lahkuda, kuid on lõpuks siiski sunnitud. Algab rännak, lapsed ja nii palju vara kui mahub autokasti, ja sõit tundmatusse.

"Neli tuult" on köitev ja hariv romaan, mis jutustab ühest tugevast naisest, tohutust looduskatastroofist, põgenikuelust omaenda kodumaal ja suurest armastusest. Mulle jätsid kõige sügavama mulje tolmutormide kirjeldused. Need olid väga elavad, viies otse sündmuste keskele. Looduse jõud on võimas, purustab aknaklaase ja kukutab taevast linde, tumedad tolmupilved muudavad päeva ööks, kus tuleb käsikaudu õues liikuda, terad nägu nõelamas. See oli ühekorraga pelutav ja paeluv. Toit saab otsa, koduloomad hukkuvad üksteise järel, aga ikka püsib lootus, et tuleb vihm ja tärkab kuldne nisu. See kõik paneb enda elu rohkem hindama ja igapäevamured tunduvad tühised. Ma ei olnud varem tolmukausist (Dust Bowl) lugenud ega mäleta, et sellest üldse varem kuulnud oleks.

Elsa on võrratu peategelane, hall hiireke, kes sirgub emalõviks. Imetlesin väga tema sihikindlust ja vaprust. Elu ei anna talle armu, vaid tõesti vintsutab korralikult. Naise võitlus oma pere eest, raske elu, suur armastus, töörügamine, kõik meenutasid Ahvenamaa Katrinat, kes oli sama sitke. 

Kui Elsa otsustas viimaks Texasest ära minna, aga pool raamatut oli veel ees, oli selge, et katsumused pole sugugi veel läbi. Teine pool raamatust on vilets põgenikuelu räpases laagris ja sentide eest töörügamine. Loos on palju katsumusi ja õõvastavat ebaõiglust, mis pani mul seest keerama ja tahtsin ahastusest jalgu trampida, kui hoolimatud ja omakasupüüdlikud inimesed olid. Samal ajal on kontrastiks meedias, kuidas ukraina põgenikele igasugust abi pakutakse, mis paneb omakorda seda olukorda teise pilguga vaatama.

Tegelikult suutis pere kõige hullemast hoiduda. Ma olin nii valmis, et neid röövitakse teel või juhtub Loredaga midagi kohutavat, kui ta jäärapäiselt üksi kuhugi kondas. Neil ei olnud ju ühtki meest kaitseks. Saan aru, justkui üks raamatu sõnum on, et tugevad naised saavad ise enda eest seistud, aga oleksin tahtnud rohkem seda vastasseisu ja võitlust näha. Päris palju asju tuli perele kätte hea õnne tõttu. Eriti vajus ära mu meelest lõpp - Jack ja kolimine majja. Kui seal tohtisid elada ainult perekonnad, siis oleks ju pidanud hiljem ikkagi silma jääma, et neil ei ole meest, kes koos nendega töötaks. 

Seostan ajaviitromaani sarja põhiliselt romantikaga ja olin meeldivalt üllatunud, et raamatus keskenduti vanemate-laste armastusele. Lugu läheb kindlasti veel rohkem südamesse, kui juba endal lapsed on. 

Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud, kus peategelaseks on tugev naine!