Diana Wynne Jones "Pimeduse Isand Derkholmist" jõudis minuni raamatuvahetus.ee kaudu ja on mul nüüd mõnda aega riiulis oodanud. Autor on tuttav, olen varem lugenud võlur Howli sarja - "Howli liikuv kindlus", "Kindlus õhus", "Paljude radadega maja".

Võiks arvata, et kui kohtuvad meie tänapäevane maailm ja maagiline paralleeluniversum, siis oleme meie need, kes ikkesse pannakse, aga võta näpust. Ärihai Mr Chesney on võlurite maailma muutnud suureks teemapargiks. Iga-aastased ringreisid võimaldavad turistidel võlurist giidi saatel teha läbi palverännaku, mis tipneb Pimeduse Isanda alistamisega. Teel kohtavad nad kõike, mida ühelt suurejooneliselt fantaasiaseikluselt võiks oodata, iga detail on täpselt orkestreeritud. Retked laastavad maad, aga keegi ei julge Mr Chesneyle vastu seista, kuna mehe käsutuses on võimas deemon. Oraakel ennustab, et kui Pimeduse Isanda rolli valitakse Derk ja viimaseks võlurgiidiks tema poeg Blade, lõppevad ringreisid ära. Pealtnäha ei sobi Derk kuidagi, ta on heasüdamlik võlur, kes tegeleb uute loomade aretamisega. Kahe inimlapse kõrval on ta isaks ka viiele greifile.

"Pimeduse Isand Derkholmist" võtab kõik tuttavad elemendid fantaasiaromaanidest ja keerab need kokku unikaalseks looks, mis on kaootiline, pilkav ja tulvil üllatusi. Raamat on nii tegevusrohke, et raske on sisu kokku võtta ilma poolt sündmustikku ette jutustamata. Kirjanik on teosesse mahutanud kõik tüüpilised fantaasiaolendid - võlurid, päkapikud, bardid, haldjad, lendavad sead, preestrid, piraadid, draakonid, deemonid, jumalad, oraaklid jne - ja teinud seda nii, et ükski ei tundu üleliia. Mõnda mainitakse vaid möödaminnes, aga kõigi jaoks on maailmas koht olemas. Ainult üks detail on puudu - kaart!

Kaanel oleva tutvustuse järgi ootasin küll veidi teistsugust lugu, mis keskenduks rohkem maailma saabuvatele turistidele, aga selle asemel on fookus ettevalmistustel ja telgitagustel. Kõige viimase turismigrupiga saab siiski veidi kaasa rännata ja enne seda on ka üksjagu ringi vantsimist. Sisse elamisega läks mul kaua aega, sest algus oli üpriski segane. Sündmustik hüppas ühest kohast teise ja tegelasi oli rikkalikult. Enamasti suudan ilusti järge pidada, kui raamatus on palju tegelasi, aga sellega läks ikka tükk aega, et saada aru, kes on greif, kes inimene. Osades (vanemates) raamatutes on alguses tegelaste nimekiri. "Pimeduse isand Derkholmist" oleks ka säärasest võitnud.

Kui tegelased selged, läks palju huvitavamaks. Muidugi veab neil nii mõndagi viltu ja ühele viperusele järgneb teine. Derk ja tema lapsed on aga nutikad ja kuigi näib, et neil puuduvad Pimeduse Isandale vajalikud oskused, suudavad nad leida viisi oma tugevuste rakendamiseks. Kõige rohkem meeldiski mulle just see osa raamatust, kus neile aina uusi takistusi teele paisati ja nad kõigele kiirelt reageerisid ning kavala lahenduse suutsid leida.

Edasi hakkas aga lugu allamäge kiskuma, sest läks täitsa sõjaks ja see oli küll viimane teema, millest ma hetkel lugeda tahtsin. Ma ei osanud üldse oodata, et huumoriga vürtsitatud lugu nii vägivaldse pöörde võtab. Lisaks ei saanud ma ühel hetkel ma ei saanud aru, kas hoida pöialt, et ringreisid õnnestuks või ebaõnnestuks. Üleüldse tundus raamatu keskel, et tegevus on väga laiali valgunud, ja võimatu oli aimata, kuhu lugu tüürib või mida öelda tahab. Kirjanikul on varuks õige mitu üllatust. Romaan võetakse aga hästi kokku ja eriti jäin rahule sõnumiga, mis lõpus välja tuli. "Ja umbes nelikümmend aastat leidsid selle maailma inimesed, et on kergem teha, mida Roland Chesney käskis, kui küsida seda maailma iseenda jaoks." See illustreerib suurepäraselt, miks ma fantaasiaromaane armastan - ulmeline lugu peegeldab täpipealt päris elu probleeme.