Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" koondab 12 talvist lugu. Lehekülgedelt käivad läbi nii Poirot kui ka Miss Marple, aga ka vähetuntumad tegelased. Mulle on Christie alati meeldinud, aga olen viimastel aastatel teda häbiväärselt vähe lugenud. Eelmisel suvel ma päikesealuste mõrvadeni ei jõudnudki. Tänapäevaste tegevusrohkete ja pingest laetud põnevike kõrvale on nii mõnus lugeda krimikuninganna aeglaselt kulgevaid lugusid.

Lumi, tormituul ja krõbe külm, kaminas praksuv tuli. Kontvõõras, kes palub ilma eest peavarju. Haigevoodisse naelutatud detektiiv ja tema ainus eksimus. Šokolaadikarp ja jõulupuding. Kartuliretsept ja lastesalmike. Vana-aastaõhtuks kokku tulnud sõbrad. Peod, mis lõppevad koletu roimaga. Uljad autosõidud libedatel teedel. Kummalised kokkusattumused, lahenduseta jäänud müsteeriumid ja värsked mõrvad, mida jõululauas arutada.

Sissejuhatuseks saab lugeda, kui suurepärased olid Agatha Christie lapsepõlve jõulud - Victoria-aegne häärber, kingikuhjad, kõikvõimalikud hõrgutised, õnnis loidus rikkaliku eine järel. See tekitas täpselt õige meeleolu, nii et oli soe ja rahulik, isegi kui raamatus möllas maru. Sarnaselt eelmise loetud kogumikuga "Viimane vaimudetund", meeldis mulle siingi kõige rohkem lugude erinäolisus. Lund ja mõrvu oli tegelikult vähem, kui ootasin. Mõne loo puhul oli talvetemaatika üsna vaevuaimatav ja lahendamist vajas mõnda teist sorti kuritegu või müsteerium. Mulle meeldis selline kergelt temaatiline lühilugude kokkupanek rohkem, kui näiteks ainult Poirot' lugudega raamat. Kontrastide tõttu saavad lood rohkem särada. 

Mõned lood olid mulle ähmaselt tuttavad, aga enamik olid uued. Ma ei pettunud üheski ja ka üht kindlat lemmikut on raske välja tuua. Ma ei olnud varem lugenud härra Quinist ja mõlemad temaga lood olid ägedad. Muidugi pakkusid Poirot' ja Miss Marple mõnusaid arutluskäike. "Kolm pimedat hiirt" oli kõige üllatavama loopöördega ning "Kirikuõpetaja tütar" ja "Edward Robinsoni meheteod" olid lõbusad.