Mulle meeldisid lapsepõlves seiklusjutud, aga olin väga valiv. Arthur Conan Doyle "Kadunud maailm / Maracoti sügavik" on üks neist, mida alustasin, aga kunagi lõpuni ei lugenud. Tänavu raamatut kätte võttes leidsin vana järjegi üles.

"Kadunud maailm" on lugu noorest ajakirjanikust, kes tahab võita ühe tütarlapse südant ning hakkab vabatahtlikuks ekspeditsioonil, mis sõidab Lõuna-Ameerikasse, et kummutada ühe professori pöörane lugu - keset džunglit asub platoo, kus on säilinud igasugused eelajaloolised elukad.

Selle raamatu esmaavaldamisest on möödas juba üle saja aasta. Mõnest küljest võib jutustus ju tiba vananenud olla, aga suured seiklused ei aegu kunagi. "Kadunud maailm" on klassikaline seiklusromaan tundmatusi täis maast, tulvil üle noatera pääsemisi ja senikuulmatuid teaduslikke avastusi. Põnevust ühesõnaga jagus. Iga kiri, mille peategelane kodumaale saatmiseks kirjutas, muutus aina fantastilisemaks. Üks detail, mis mulle väga meeldis, oli see, kuidas peatükkide pealkirjadeks olid fraasid tema kirjadest. Moodsatel romaanidel üldjuhul ei ole peatükkidel üldse pealkirju. Kuna olin lugemist juba korra alustanud, arvasin, et tean loo sisu. Jah, seal on dinosauruste vaatlemist ja nende eest pagemist, aga siis sain aru, et ma lõpuni pole jõudnudki ja juba see, et seltskond platoolt inimesed leidis, oli üllatus. Mulle valmistas küll pettumuse, et avastusretk päädis sellega, et 4 valget platoo elukorralduse pea peale pöörasid.

"Maracoti sügavik" jutustab ühest teisest ekspeditsioonist, mis ei kulge plaanipäraselt ja teadlane, kes soovib olla pioneer merepõhja uuringutelt, vajub kahe kaaslasega meresügavikku, leides sealt tsivilisatsiooni.

Teine jutustus raamatus kuulub Doyle'i hilisema loomingu hulka. See algab ulmelise väitega, et rõhk suureneb vee all vaid teatava piirini ja see võimaldab loo kangelastel akendega kambrikeses ookeanipõhja minna uurima. Ma ei osanud teosest absoluutselt midagi oodata ja üllatusin meeldivalt, kuna Atlantis on üks mu nõrkustest. See legend on sünnitanud nii palju põnevaid lugusid. "Maracoti sügavik" pakub vähem seiklust ja rohkem avastamist ning kui kõik sügavikus toimuv saab kirjeldatud, saabub mugavalt päästeköis. Muidugi võlus mind selles kõige rohkem veealuste inimeste elukorraldus, mille tutvustamisega raamat enam-vähem piirdubki. Ei ole lahkarvamusi veealuste ja veepealsete vahel ega sellest sündinud konflikte.

Mõnus oli vahelduseks oma lugemisvara vanade heade seiklusjuttudega vürtsitada. Ei ole midagi paremat mõtete mujale viimiseks kui tundmatud maad, pöörased teooriad, napid pääsemised ja suured avastused. Lemmikuks selle stiili viljelejaks jääb siiski Jules Verne.