Sylvain Neuvel "Ärkavad jumalad" on samuti üks järg, mille tõlkimist olen pikisilmi oodanud. Riiulis ootas ta mul nüüd tegelikult juba mõnda aega, aga nüüd ulmekuu raames võtsin lugemisse. Sarja esimene osa "Magavad hiiglased" meeldis mulle väga. Mind ei paelu tulnukad ega poliitika ja lugema ei kutsu ka ametlikest dokumentidest koosnev raamat, aga ometi on Neuvel just neist komponentidest sellise kompoti kokku kirjutanud, et ahmin õhku ja ihkan veel.

9 aastat on möödunud Maa kaitsekorpuse asutamisest ja maa sisse peidetud iidse hiigelroboti Themise leidmisest. Selle kohta pole endiselt kuigi palju teada, kuid tasapisi õppitakse maavälist tehnoloogiat paremini kasutama. Isegi see on veel välja uurimata, kuidas teda liigutada kõike teele jäävat lömastamata. Äkki ilmub sarnane hiiglane keset Londoni. On selge, et Themise loojad on tulnud Maale, aga keegi ei mõista, mida nad tahavad. Esialgu uus robot lihtsalt seisab midagi tegemata. Läheb lahti suur arutelu, mida ette võtta. Maa kaitsekorpus sooviks olukorda pikemalt uurida, aga London ei suuda käed rüpes seista ja saadab sõjaväe robotit piirama, mis ei lõppe hästi. Kõige keskel on muidugi jälle Rose, kes lapsena esimese Themise osa, hiigelkäe leidis.

"Ärkavad jumalad" oli absoluutselt mu jaanuarikuu lemmik. See ei jäänud sugugi sarja avaosale alla, vaid täiendas seda suurepäraselt. Lahendatud said mitmed müsteeriumid, mis "Magavad hiiglased" vastuseta jättis, näiteks miks peaks keegi hiigelroboti tükkidena üle maakera laiali peitma. Need vastused olid üle mõistuse head! Kui esimesed mosaiigitükid paika said, vajus mul küll suu lahti ja oleksin tahtnud kohe kellegagi loetut arutada. Eriti vaimustas mind teaduslik pool, kuidas autor seletas inimeste ja tulnukate geneetilisi erinevusi, ning muidugi põhjus, miks hiiglased maale saabusid. Vahepeal mõtlesin, et raamatule järge küll vaja pole, kuna seletused rahuldasid mind ja mulle täitsa meeldib, kui päris kõiki otsi kinni ei sõlmita ja kujutlusvõimele ka ruumi jääb. Autor viskas aga viimases peatükis sellise kinda õhku, et ootan põnevusega kolmanda osa lugemist. Väga-väga loodan, et see ka kunagi ikka eesti keelde jõuab...

Alati on huvitav lugeda raamatuid, kus lugu ei jutustata traditsioonilisel viisil. Vahepeal lugesin üht teist ulmesarja, mis samuti lugu erinevate failide kaudu jutustab. Räägin muidugi "Illuminae" sarjast, kus Kaufman ja Kristoff kasutavad eriti loomingulist lähenemist ning teksti kõrval on rohkelt pilte, jooniseid, kunsti. "Themise failid" mõjub palju ametlikumana, aga seegi ei ole sugugi kuiv. Tegelased ärkasid lehekülgedelt ellu. Lisaks on selles osas eelmisest rohkem tegevust, sest uue maavälise roboti ilmumine tõstab panused palju kõrgemale kui vana tehnoloogia uurimine.