Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Liz Nugent "Oliver, kildhaaval" on psühholoogiline põnevik mehest, kes ühel päeval ootamatult oma naise koomasse peksab. Erinevate tegelaste mälukildude kaudu joonistub välja sündmustik, mis selleni viis. See on kurb raamat, kus kannatajaid on palju.

Iirimaa. Oliver Ryan saavutas edu ja jõukuse lasteraamatute kirjutamisega. Ta on abielus oma illustraatori Alice'iga. Lapsi neil küll pole, aga muidu on nad õnnelik paar, kuni mees naise niivõrd läbi peksab, et too koomasse langeb ilma lootuseta ärgata. Oliver ei ole kunagi varem kätt oma naise vastu tõstnud ning on teost ka ise šokeeritud. Kui inimesed jutustavad oma kokkupuudetest mehega, koorub kiht kihi haaval välja, mis jubeda olukorrani viis. Tagamaad juhatavad tema nukrasse lapsepõlve ning Prantsusmaal veedetud suveni.

Mulle sellised tagurpidi põnevikud meeldivad, kus lõpplahendus on kohe teada ja hakatakse järk-järgult teatavaks tegema, mis selleni viis. Närvikõdi on küll vähem, aga mulle piisab põnevusest, mida pakub aeglane tõe avaldamine. Romaanis saavad lisaks Oliverile endale sõna mitmed isikud, kes temaga erinevatel hetkedel kokku on puutunud, nagu kunagine koolikaaslane või tema naise endine kallim. Oli nauditav, kuidas iga mälestus oma kohale asetus ja suurt pilti hakkasin nägema. Kirjanik annab päris palju vihjeid, nii et osa lõpplahendusest oli üsna vara teada, aga mõned küsimused hoidsid ikka lugemas. Lugu ise oli kurb ja õõvastav. Mitte ükski tegelane ei tule olukorrast võitjana välja ja mul oli kõigist kahju. Ühest küljest on raamat sotsiopaadi (või psühhopaadi, mul ei püsi kunagi meeles, mis nende vahe on) kujunemislugu, teisest küljest näitab lihtsalt, kuidas asjade kuhjumisel võib inimene murduda ja käituda täiesti oma loomuse vastaselt.

Liz Nugent on 1967. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kirjutas rohkelt televisiooni- ja raadiotükke. 2014. aastal ilmunud "Oliver, kildhaaval" on naise debüütromaan. See sai alguse lühiloona, mis leidis konkursil ära märkimist. Teda inspireerisid kaks romaani - John Banville "The Book of Evidence" ja Sebastian Faulks "Engleby", mis on mõlemad kirjutatud sotsiopaadi vaatenurgast.  Tegelased paelusid Lizi ning ta otsustas, et kui peaks kunagi raamatu kirjutama on see tõsiste vigadega mehest. Naine ei usu, et inimesed sünnivad kurjana. Ta ei saanud tegelasi peast ära ja kirjutas veel kaks peatükki. Seejärel jäi lugu mitmeks aastaks ootele, kuni Nugent uuesti käsikrija ette võttis. Vahepeal käis ta näiteks ühes prantsuse chateaus. (allikad: 1, 3, 4).