Kui sa ei ole veel nõidurist (ehk witcherist) midagi kuulnud, siis oled sa ilmselt kivi all elanud. "Nõidur" on uus kuum sõna fantaasiamaailmas Netflixi seriaali tõttu. Andrzej Sapkowski "Viimane soov" on lühilugude kogumik, millel enamik esimesest hooajast põhineb. Olen varem lugenud juba romaanisarja esimesi osi "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg".

Nõidur Geralt taastub vigastustest Melitele templis, kus tal on aega meenutada oma vägitegusid ja eksimusi. Ajad on muutunud ja maailm ei vaja enam nõidureid nii palju kui ennemuiste, kuid aastate jooksul maad mööda ringi rändamine on talle pakkunud üksjagu lepinguid koletiste jahtimiseks. Nõidur ei tohiks inimeste vahelistesse konfliktidesse sekkuda, aga Geralt leiab end tihti ka nende keskelt. Saab selgeks, millise koletisega võitlemine ta templisse tõi ja kust tuli hüüdnimi Blavikeni lihunik.

Minu Nõiduri sarja lugemise-vaatamise kronoloogia on pea sama segane, kui raamatute enda ajajoon. Alustasin raamatust "Haldjate veri", siis vaatasin sarja esimese hooaja (mis põhineb lühijuttudel), siis lugesin "Põlguse aeg", siis tuli välja teine hooaeg ja nüüd jõudsin lühijuttude kogumikeni. Mul endal on kõik see peas segamini, videomängud veel sekka, nii et päris raske on ainult selle ühe raamatu kohta arvamust avaldada.

"Viimane soov" koosneb lühijuttudest, mis on omakorda paigutatud ühe raamjutustuse sisse. Vahelduvad hetked templist, kus Geraltil rahulikult puhata ei lasta, ning seigad rännupäevilt. Kõik lood olid juba tuttavad, sest esiteks olid nad juba telesarjast läbi käinud ja teiseks kasutavad need vähem või rohkem tuntud muinasjutte. On džinn pudelis, on printsess, keda võõrasema tappa tahab, on koletis, kelle needuse armastus murrab. Üks raamatu võlu oli see, et kuigi lugudes oli nii palju tuttavat, mõjusid need siiski värskelt, kuna kirjanik läheneb teise nurga alt. Muidugi vaimustasid mind koletistega võitlemiseks aretatud nõidurid, võluvõimete ja võitlusoskustega mutandid, aga ka ilma nendeta oli lugudel selgelt eristuv kõla. Näiteks koletised on tõeliselt jubedad. Kui mõni aeg tagasi olid vampiirid jube popid *khm-khm, Cullenid* ja hästi inimlikuks kirjutatud, siis siin ei ole neis midagi toredat. Nõiduri maailmas eriti sellist asja nagu nunnu koletis ei eksisteeri.

Kuigi kõige rohkem seostub nõidur mul just koletistega võitlemisega, ei keerle raamat sugugi ainult selle ümber. Igal pool olid mingid konksud ja agad. Üllatus-üllatus, kõik koletised polegi kurjad, vaid sageli on hoopis inimesed kõige koletislikumad tegelased. Hea-halva suhe on raamatus väga-väga huvitav teema.

Mu meelest on liiga vähe juttu sellest, kui palju sarjast põhineb muinasjuttudel. Raamatus tuli see kuidagi rohkem esile kui teleekraanil. Siiani imestan, kuidas Nõiduri-raamatud minust enne seriaali ilmumist täiesti mööda olid läinud. Tõsi, vana kujundus polnud selline, mis mind lugema kutsuks, aga ma isegi ei mäleta, et oleksin neid raamatukogus näinud. Samas, arvestades, kuidas teos naisi kujutab ja kui palju on vihjeid seksile, vägistamisele, prostitutsioonile, siis vast on hea, et ühele teismelisele plikale näppu ei jäänud. Mind häiris kui vabameelselt esmakordselt kohatud naised temaga kohe voodisse tahtsid ronida.

Detaile, mis raamatus ja teleekraanil erinesid, muidugi esines, aga üldiselt on adaptsioon üsna tekstitruu. Suurim erinevus on see, et tekstis kumab rohkem Geralti sisemonoloogi ja dilemmasid. Temast eeldatakse koletislikkust ja vägivalda, aga sisimas üritas ta vastupidiselt säilitada oma inimlikkust, proovides kahest halvast valikust parimat teha.  Netflixis saab näha rohkem sähvivat mõõka ja kuulda nõiduri mühatusi.