Alustasin uut aastat raamatuga, mille lugemist olen väga kaua oodanud. Minu viimasest külastusest Kelli või Lila või Hollandi Londonisse on möödas juba üle 4 (!) aasta. V.E. Schwab "Valguseloits" on viimane osa triloogias "Võlukunsti varjundid", mille tegevus toimub neljas, põhiliselt küll kolmes paralleelmaailmas asuvas Londonis. Esimene osa "Võlukunsti tumedam pool" oli üks mu 2016. aasta parimatest lugemiselamustest ja teine "Tihenevad varjud" pakkus kaasahaaravat võlurite turniiri. Kolmandas on panused kõrgemad, sest kaalul on mitme Londoni saatus.

Nelja Londoni vahel on pärast uste sulgemist aastaid tasakaal valitsenud, kuid nüüd on see läbi. Inimkuju võtnud maagia, mis Musta Londoni hävitas, on välja pääsenud ja valmis uut maailma anastama, sest on veendunud, et tema on ainus kuningas, kes saab kunagi olla. Punases Londonis tähistatakse rõõmsalt võlurite turniiri lõppu. Keegi ei oska aimatagi, et lõbusad pidustused sarnanevad peagi pigem õudusunenäoga. Väljaarvatud Kell, kes Valges Londonis hädas on, ja tema verevend, kroonprints, kes on hinge vaakumas; ja tolle vanemad, kes üritavad palees meeleheitlikult paanikat varjata; ja turniiri võitnud võlur, kes on selle probleemi ees võimetu; ja Lila, ainus, kes saab Kellile appi tõtata. 

Nagu ma juba kirjutasin, siis minu viimasest kohtumisest nende tegelastega on palju vett merre voolanud. Veidi kartsin, et äkki ma ei mäleta piisavalt, aga ei leidnud kannatust ega aega, et uuesti eelmiseid osasid lugeda. Raamat aeglast sissejuhatust ei paku, kuna tegevus jäi pooleli kriitilise koha peal ja see tempo ei rauge, sest kogu aeg on elud ohus. Midagi mulle nagu meenus, aga ohtralt oli kohti, kus oleks tahtnud rohkem mäletada. Kui mõnel kirjanikul on kombeks sujuvalt juttu sees eelnevalt toimunule vihjata, siis Schwabil väga mitte. Mul ei olnud vähimatki aimu, kuhu lugu tüürib. Romaan võtab nii ootamatuid pöördeid, et kahtlen sügavalt, kas oleksin kogu kremplit ette näinud isegi siis, kui oleksin kõik kolm raamatut jutti lugenud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et eelmistest osadest on nii palju aega möödas, aga ma ei saanud üldse Kelli ja Lilaga ühele lainele. Nende seiklused olid põnevad, aga nad ise mitte eriti. Ja see natuke romantikat, mis nende vahel oli, oleks võinud vabalt olemata olla. No ei tajunud ma seda keemiat. Mu meelest nad mõjusid rohkem kui õde ja vend ning arvestades seda, kui vähe nende tausta kohta avaldati, võivad nad seda ka vabalt olla. See oli nii frustreeriv, kui palju vastamata küsimusi jäi. Mis Lila silmaga juhtus? Kuidas temast selline külmavereline mõrtsukas sai? Romaani kõige suurem pettumus algas sellega, et Kell sai kirja, mis oleks tal aidanud meenutada, kust ta pärit on. Ja mida ta tegi? Otsustas, et tal ei ole vaja teada ning VISKAS SELLE MINEMA. Mind nii ärritas see õrritamine. Kirjutasin "Tihenevad varjud" postituses, et Schwab planeerib teist sarja samas maailmas. Ma ei ole sellest rohkem midagi lugenud ega juurde uurinud, aga siin jääb ainult üle arvata, et ta hoiab neid küsimusi järgmiste raamatute jaoks?

Kõrvaltegelased olid veidi paeluvamad. Hoidsin pöialt nii Alucardile kui ka Rhyle, kes mõlemad samuti kõikvõimalikke ohte trööstivad ja palju surma näevad. Isegi Rhy vanemad, kellest ma eelmistest osadest midagi ei mäleta, muutuvad korraga huvitavaks ja armsaks. Mitmed riskantsed olukorrad on muidugi tegelaste enda puhta lolluse taga ja üks jagu ohverdusi oleks võinud olemata olla. Raske oli uskuda, et Schwab nii palju tegelasi maha nottis või siis teisi aina ära päästis. Seevastu helgeid hetki oli ka, lõbusaid vaheseiku ja romantikat. Raamatu staar on Holland, keda on võimalik nii vihata kui ka armastada. "Valguseloits" tutvustab tema tausta, jutustab erakordsete võmetega poisi sirgumisest julmas maailmas, kus kõik tema maagiat ihkavad. Selles loos oli nii palju valu ja reetmist ja surma. Üleüldse tekkis Schwabil mingisugune kalduvus, et niipea kui mõni tegelane hakkas minus mingeid emotsioone tekitama, oli kiiresti vaja võimalikult palju südamevalu põhjustada, kas siis tegelasele või mulle. Olge hoiatatud!

Sellest hoolimata on raamatu suurim võlu kirjaniku stiil. Ta sõnad haaravad kohe endasse ja kannavad kaasa. Peatükid on lühikesed ja tekitavad lihtsalt ainult-üks-peatükk-veel efekti, eriti kuna need lõppevad tihti kõige põnevama koha peal. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ei taha, et lugu otsa lõppeks ja seejärel avastasin, et üle poole on veel lugeda. Kirjanikul neid seiklusi jagus, mida varrukast välja tõmmata ja kuhu tegelased pea ees sisse visata. Igav küll kordagi ei hakanud, pigem oli pidevalt tegelaste pärast hirm, sest nad liikusid ühest hädaohust teise ja südamevalu ning surma oli oi, kui palju. Mulle meeldisid ka pildid, mis mu vaimusilma maaliti. See oli ühtlasi õudne ja vaimustav, kuidas must maagia Londonis võimust võttis. Punane jõgi mustaks värvumas; lilled, mis puhkevad õide ja muutuvad siis mustaks; zombiestuv linnarahvas.

Ma olin seda raamatut nii kaua oodanud ja ei olnud ammu midagi taolist lugenud, nii et nautisin romaani väga. Kuigi kirjutamisstiil oli võrratu, lugu haaras endasse ja oli pilgeni seiklusi täis topitud, jäi lõpus veidi tühi tunne, sest mõned olulised küsimused jäid vastamata ja nelja Londoni asemel päästeti ainult üks.