Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Simon Mayo "Noateral" vastu äratas mu huvi internetis avaldatud esimene peatükk, mis kirjeldab ajakirjanike mõrvamist. Mind jäi see kummitama ja tahtsin väga teada, mis lugu raamatus peitub. Kui raamat minuni jõudis, ei pidanud ta seega kuigi kaua riiulis oma korda ootama.

Tänapäev, London & Coventry. Famie hommikune vahetus uudisteankruna võtab õudse pöörde, kui linna eri paigust hakkavad ilmuma teated tapetud inimestest. Peagi tuleb välja, et kõik on ajakirjanikud tema agentuuri uurimisrühmast. Kõik kolleegid kardavad, et tapmised pole lõppenud ja nemad on järgmised. Naine on eriti hirmul, sest ka tema kandideeris uurimisrühma. Esialgu on vaikne ja puuduvad ka selged juhtlõngad, kuni ühel matusel pistetakse Famie kojamehe vahele ümbrik. Sõnum on segane ning paistab olema rünnakutega seotud, kuid politsei seda oluliseks ei pea. Naine asub ise asja uurima ja satub seeläbi veel suuremasse ohtu.

Esimene peatükk jäigi raamatu parimaks. See oli tempokas ning äratas huvi. Ka järgnev oli üsna hoogne, valitses paranoia ja segadus. Edasi rütm rauges, et siis täitsa lõpus uuesti täiskäik sisse panna. Vahepealne kulges ebaühtlases tempos, kohati ei toimunud nagu midagi. Olen igasuguste keeruliste lahendustega ära rikutud ja terrorism tundus sellele mõistatusele liiga ilmse lahendusena. Olgu, tegu ei olnud kõige tüüpilisema terrorismiga. Äärmusliikumine raamatus ei kasuta moodsaid sidevahendeid. Süsteem salakirjakestega oli huvitav ja lõpus oli ikka üks üllatus ka. Peale äärmusliikumiste eest hoiatamise muud sügavamat sisu või kandvat sõnumit ei olnudki. Sellised terrorismi-teemalised raamatud ei ole tegelikult minu tassike teed. Õnneks ei ole meie pisikeses maanurgas äärmusliikumised levinud. Kui sisukirjeldus oleks aimu andnud, et teema selline on, siis ma ilmselt seda kätte poleks võtnudki.

Sellise mulje jättis teos küll, et kõik võiks nüüd kohe, kasvõi homme toimuda. Mulle meeldis, kuidas uurimise käigus kaevuti lähimineviku terrorisündmustesse, nagu Nizza kaubik, ning aeti erinevate äärmusliikumiste jälgi. Need andsid loole kaalu juurde ning oli näha, et kirjanik on hästi teemaga kursis.  

Eriti kohutas mind enda tabamine mõttelt, kuidas mind hirmutab see, et politsei ei saa jälgida sõnumeid, mis ei liigu neti teel. Raamatus puudus neil selle vastu huvi ja salasõnumid ajalehtedes või posti teel saadetuna ajasid suisa naerma. Oleme nii ära harjunud internetiajastuga, kus kõigi andmed on vabalt leitavad ja ühendust saab võtta sekunditega. Soovi korral saab aga hõlpsasti internetist hoiduda. Mind hirmutaski just see, et ma kartsin seda, et politsei ei saa jälgida; et ma eeldan ja tahan et jälgitaks. Üsna absurdne mõte, eksole.

Absurdsus iseloomustab ka lõpplahendust, millega ma sugugi rahule ei jäänud. Seletus toimunule oli nagu olemas, aga see tundus liiga pealiskaudne. Palju oli sellist, mis ei tundunud mulle loogiline ja vastuseta küsimusi tekkis juurde. Näiteks see oli kummaline, kuidas Famie Hari omaks võttis.

Simon Mayo on 1958. aastal sündinud inglise raadiosaatejuht ja kirjanik. Ta töötas 37 aastat BBC raadios, kuid lahkus sealt ning juhib hetkel saadet Scala raadios. 2012. aastal ilmus mehe debüütromaan "Itch", mis on lasteraamat. Hiljem on ta avaldanud teoseid ka noorukitele ja täiskasvanutele. 2020. aastal ilmunud "Noateral" on Mayo esimene põnevik. Osa sellest põhineb tema enda kogemustel Warwicki ülikoolis. Ainet sai kirjanik ka oma uudistetoimetuse kogemusest 5 Live'is. Muist kirjutatust paneb teda ennastki imestama ja ta ei oska öelda, kust kõik ideed pärinevad. Mehe eesmärk oli kirjutada usutav põnevik, mille keskmes on pühendunud ajakirjanik. (allikad: 1, 2, 3)

"Noateral" on põnevik aja ja terroristidega võidu jooksmisest. Romaan algab väga põnevalt, kui üle Londoni tapetakse avalikes kohtades jõhkralt 7 ajakirjanikku. Toimuv oli hirmutavalt ajakohane, aga tempo oli ebaühtlane, keskosas tegevust napib. Äärmusliikumine, kes teoses tegutseb, oli tegelikult huvitav, aga see ei ole päris mu lemmikteema. Soovitan, kui sind hirmutab, et sinu netisõnumeid jälgitakse!