Viimased krimkad, mis mulle kätte on sattunud, on olnud erakordselt vägivaldsed ning jõhkrad ja "Seitse ust" oli nende kõrval väga värskendav. Kadunud üürnik ei tundunud moonutatud laipade kõrval üldse hirmsana. Nina oli muhe peategelane ning sellest, kuidas pensionile lähenev kirjandusprofessor uurijatööd üritab teha oli päris lõbus lugeda. Arvestades tema sõnavõttu väitlusel ning süütunnet tütre käitumise pärast oli väga usutav, et ta Mari kadumist rahule ei suutnud jätta. Mõne teise amatööruurijaga raamatu puhul hakkab häirima, kuidas too oma nina pidevalt võõrastesse asjadesse topib, siin sobis see kuidagi hästi looga kokku. Kohati oli tunne, et Nina ei jõua kuhugi ning seda kadumist pole võimalik lahendada. Üht-teist ta siiski avastas, aga nagu algajale kohane, eksles ta korduvalt valedel radadel ja eksitas oma tormakate järeldustega ka politseid. Lõpus loksub aga kõik paika. Lahendus lõi mind küll pahviks ning ei olnud sugugi naljakas ega kerge nagu ülejäänud raamat.

Agnes Ravatn on 1983. aastal sündinud norra ajakirjanik ja kirjanik. Tema debüütromaan "Veke 53" ilmus 2007. aastal. 2019. aastal imunud "Seitse ust" on naise uusim teos. (Allikad: 1)

"Seitse ust" on romaan kirjandusprofessorist, kes uurib oma üürniku kadumist. Esiti oli see kerge ja muhe lugemine, aga lõpplahendus osutus küllaltki šokeerivaks. Mulle meeldis. Soovitan, kui otsid lahendust vajavat müsteeriumit, aga ka sind on jõhkrad mõrvalood ära tüüdanud!